Leo Võhandu: Ministrikohad ja matemaatika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba päris mitu päeva kestnud maajagamine ministritoolide jaotamisel leiab kahtlemata poliitilise lahenduse. Kas ei leidu aga mõnda mõistlikku ning objektiivset meetodit, mis järjestaks parteide vahel ministrikohtade valimise õiguse teatavasse korrektsesse järjekorda?
Noh, umbes nii nagu rahvastepalli mängimisel kaptenid oma võistkondi koostavad, vaheldumisi järelejäänud kandidaatide hulgast parimaid valides. Ainuke erinevus oleks selles, et meil on neli kaptenit ja nende parteidel on riigikogus eri saadikute arvuga ka erinevad kaalud, mis peaksid andma ka erinevad ministrikohtade arvud.
Õiglase jaotamise teooria on üldkujul kaunis keeruline matemaatiline teooria. Õnneks on aga just Eestis tekkinud olukorra jaoks olemas üldtunnustatud meetod, mida kasutatakse mitmes riigis, näiteks kas või meie tublil eeskujul Saksamaal. Nemad jaotavad niimoodi küll parlamendikohti.
Meile kõlbaks sama meetod ka ministrikohtade jagamiseks. Iga koalitsiooni kuuluva partei kohtade arv riigikogus oleks valimisjärjekorra moodustamise aluseks. Protseduur ise on üpris lihtne ja igale ainult põhikooliski käinule kohe ühe näite põhjal selge.
Kirjutame ühte ritta iga partei kohtade arvu riigikogus, selle alla kohtade arv jagatuna kahega, kolmandasse ritta kohtade arv jagatuna kolmega jne. Aja kokkuhoiu mõttes esitame siinkohal valmis tabeli.
Ref IRL Sots Roh
31 19 10 6
15,5 9,5 5 3
10,3 6,3 3,3 2
7,7 4,7 2,5 1,5
6,2 3,8 2 1,2
5,2 3,2 1,7 1
4,4 2,7 1,4 0,9
Edasi otsime tabelist välja jagamisel tekkinud arvud nende suuruse järjekorras ja vaatame, millise partei käes on valimise õigus.
Meie riigikogu kohad annaksid sellise valimisjärjekorra: Ref IRL Ref Ref Sots IRL Ref IRL Ref Roh Ref Sots IRL Ref.
Omaette probleem on muidugi see, et eri parteid võivad ministrikohtade tähtsust erinevalt hinnata. Ka selle variandi jaoks on olemas korralik sotsiaalmatemaatiline teooria, mis kergendab kompromisside leidmist.
Sama teooriat saab rakendada ka igapäevaste kohtuprobleemide puhul (päranduse jaotamine, abielulahutus). Kui matemaatikat korrektselt kasutada, siis on tulemuseks see, et kõik pooled on pärast veendunud, et nad on väga hästi kaubelnud ja saanud kätte suurema tüki, kui nad saada lootsid. Kas ei ole tore teooria, mis kõigile pooltele kadedusvaba ning subjektiivselt tulusa variandi kätte annab?
Ei ole vaja kakelda ega nn eksperte kasutada, rääkimata juristide ja kohtu appikutsumisest. See looks kahtlemata positiivse ja usaldusliku õhkkonna, enne kui eesootavate keeruliste valitsemisprobleemide lahendamisele asuda.