Juhtkiri: teadmine elust

Pikem eluiga. Illustratsioon: Urmas Nemvalts.

Pikka iga, tervist, rõõmu ja palju lapsi!

Muidugi ei ela me selleks, et saavutada statistikas häid tulemusi ning parandada oma kohta mõnes võrdlustabelis. Küll aga aitab statistika mõista seda, mis suunas Eesti on liikunud.
Eile saime statistikutelt kinnitust, et Eestis suurenes 2008. aastal eelnenud aastatega võrreldes nii sündimus kui ka keskmine eluiga. Seis on olnud väga halb, ent näitab esimesi paranemise märke. Statistikaspetsialist Ene-Margit Tiit ütleb, et üldine eluea näitajate suundumus on ka Eestis tõusuteel, nagu ülejäänud arenenud maailmas.

Omaette lugu on sündimusega. Teame, et sündimuskordaja on võrreldes madalseisu aastatega tõusnud, aga taastetasemest oleme veel kaugel. Demograaf Luule Sakkeus viitab sünnitusea tõusule ja sellele, et kõik need põlvkonnad, kes on oma sünnitustegevuse praeguseks lõpetanud, on säilitanud sündimustaseme 2,1 kandis. Selle teadmise põhjalt võib püstitada hüpoteesi, et ka praeguste sünnitajate lõplik laste arv võib kujuneda palju suuremaks, kui praegune sündimuskordaja 1,66 oodata lubab.

Selline muutus ei juhtu iseenesest. Ühelt poolt on mängus avaliku poliitikaga mõjutatavad vahendid alates peretoetustest kuni meditsiini pakutava viljatusravini välja. Laiemalt sellise keskkonna loomine, mis soosib laste kasvatamist. Teiselt poolt tulevad mängu inimeste hoiakud. Eesti inimesed küll soovivad lapsi saada, aga lükkavad seda edasi, arvates, et majanduslik kindlus on esmatähtis. Perede tasemel on küsimus selles, millal siis on majanduslik seis piisavalt hea, et lapsi saada. Võib-olla on mõned eesmärgid võetud klantsajakirjade lugudest ja õnnelikuks eluks ning laste saamiseks pole sugugi vaja neid püüda?   

Oodatav eluiga on kõige kaalukam rahvastiku tervise näitaja, mida ühiskondi omavahel võrreldes kasutatakse. Kuigi sõnaliselt (ja ka sisuliselt) on tähtsal kohal elu, arvutatakse seda hoopis surmade järgi. 2008. aasta kohta arvutatud oodatava eluea tabel iseloomustab suremust 2008. aastal. Iga vanuserühma kohta arvutatakse, mitu eluaastat neil keskmiselt ees oleks, kui suremus jääks edaspidi samasuguseks nagu vaatlusaastal.

Tegelikult suremus muidugi muutub ja üksiti liigub kaasa ka statistikute arvutatav oodatav eluiga.

Ent veel kord: ei Eesti inimesed ega ühiskond pole pelgalt statistikute uurimisobjekt. Nii enese pikka iga ja head tervist kui ka järeltulijaid on tarvis meile endile. Arukate inimestena, aruka ühiskonnana saame oma tegevust muuta, et elaksime ise ja võimaldaksime kaasmaalastele pika, terve ning rõõmu- ja lasterohke elu.