Tanel Tammet: Tuumaenergia ja vallavalitsused

Tanel Tammet Foto: Postimees.ee

Eesti Energia plaan kulutada paarkümmend miljardit krooni Leedu tuumajaama ehitamiseks on väga suurejooneline kava. Paarkümmend miljardit on hea mitu korda rohkem, kui Eesti aastased hariduskulud: selle rahaga saab palju asju korda saata.

Niisuguse rahahunniku panemine ühele kaardile on riskantne tegu. Väidetavalt on see kasulik. Kust me aga teame, et riigile poleks soodsam näiteks naftavarusid soetada, alternatiivenergeetikat arendada või Microsofti aktsiaid osta? Kas on üldse hea mõte oma raha Eestist väljapoole suunata? Aus vastus on, et tegelikult ei tea keegi, kas ja kui tulusaks see hiigeläriplaan kujuneb. Küsimus on rohkem selles, kas soovime võtta sedavõrd suurt riski.

Roheliste meelest ei tohi ülisuurte riskide võtmist jätta valitsuse õlule. Teame kõik äsjaste valimiste tulemust, samas teame ka, et ükski erakond ei seadnud tuumajaama-investeeringu tegemist oma põhieesmärgiks. Õigus rahva eest otsuseid langetada anti erakondadele n-ö harilike asjade jaoks, mitte aga radikaalsete sammude tegemiseks. Oletame, et tulevane valitsus otsustaks praegu euroliidust lahkuda ning SRÜga ühineda. Kas valimistulemused annaks neile selleks õiguse?

Riskivalmidus

Mahukate ja riskantsete kulutuste tegemine ei ole niivõrd täpse rehkenduse ja

n-ö õige lahenduse, kuivõrd riskivalmiduse küsimus. Kui kõikvõimalikud arvutused ja prognoosid on tehtud ja avaldatud, jõuame lõpuks tõeni: kas soovime võtta sedavõrd suure riski? Kõige kindlam viis niisuguste otsuste tegemiseks on rahvahääletus.

Idee, et tuumaenergia tasemel otsuseid ei tule väikeriigis teha valitsuse või riigikogu, vaid rahvahääletuse tasemel, ei ole eksootiline. Juba aastal 1978 toimus Austrias rahvahääletus Zwetendorfi tuumajaama käivitamise osas, kus napi häälteenamusega – 49,5 protsenti poolt ja 50,5 protsenti vastu – ehitusplaanid peatati. Paar aastat hiljem, 1980. aastal korraldati Rootsis tuumaenergeetika tulevikku suunav rahvahääletus, mis otsustas käivitatud 12 reaktorit esialgu tööle jätta, kuid kaugemas tulevikus reaktorid sulgeda ja uusi mitte ehitada.

Otsedemokraatia traditsioonidega Šveitsis on toimunud kolm kodanike organiseeritud referendumit tuumaenergeetika peatamiseks. Kõigil kolmel hääletas rahvas – kuigi napilt – tuumaenergeetika jätkamise poolt. Viimane, 1990. aasta referendum andis tulemuseks kümneaastase moratooriumi uute jaamade ehitamiseks. Tuumareferendumeid on korraldatud veel Itaalias ja Jaapanis.

2000. aastal seisis Soome valitsus tuumareferendumile vastu, toetades otsuse langetamist parlamendi tasemel. Sama ajal näitasid arvamusküsitlused, et 70 protsenti Soome kodanikest olid tuumareferendumi poolt.

Kuidas seostuvad tuumaenergeetikaga vallavalitsused? Riigi tasemel tehtavatest suurtest otsustest sõltumatult on inimesele tõeliselt tähtis see, mis toimub tema kodu juures ja teda ennast otseselt puudutab. 1996. aastal said need kaks asja Jaapanis kokku:

30 000 elanikuga linnake Maki korraldas Jaapani esimese kohaliku taseme rahvahääletuse, kus keelduti linnalähedast territooriumi tuumajaama ehituseks andmast. Hääletusel osales 88 protsenti kohalikest elanikest, ning vaatamata valitsuse subsiidiumilubadustele oli 60 protsenti linnaelanikest tuumajaama vastu. Jaama ei ole Maki juurde siiamaani ehitatud.

Kohalikud omavalitsused linnades ja valdades on küll elanike valitud, kuid äriringkondade survel teevad volikogud pahatihti otsuseid, mis rikuvad teravalt enamuse õiglustunnet, piltlikult öeldes trambitakse inimeste varvastel ja tagaõues. Näiteid ei tule kaugelt otsida: kohe meenub Karla katedraali võigas saatus Tallinnas.

Kohalike toetus

Väiksemates valdades on säärased asjad kahetsusväärselt sagedased: küll lubab vald muuta kohaliku raba tööstuslikuks turbakaevanduseks, küll antakse õigus teha raiet sisuliselt keset küla. Küsimus ei ole jällegi eeskätt selles, kas sellised otsused on õiged, vaid hoopis selles, kas kohalik elanikkond neid otsuseid toetab.

Eesti kohalike omavalitsust korralduses on ette nähtud võimalus, et elanikud saavad teatud tingimustel ise algatada volikogu otsuste vastuvõtmist, tühistamist ja muutmist. Paraku on volikogudel võimalus selliseid algatusi mitte arvestada. Siiani on kõik Eesti kohalikele volikogudele esitatud algatused nendesamade volikogude poolt tagasi lükatud!

Mida me tingimata vajame, on kohalike elanike õigus linna- ja vallavolikogude otsuseid kohalikul rahvahääletusel tühistada. Volikogud on säärast varianti arvestades sunnitud otsima kompromisse ja konsensuslikke otsuseid: on ju kõigile selge, et kohalik opositsioon ja kodanikeühendused saavad toetada vetohääletuse käivitamist, et teerullina tegutseva võimugrupi ambitsioone kärpida.

Las inimesed koguvad allkirju niisuguste hääletuste korraldamiseks, ja kui asi on kogukonnale südamelähedane, siis hääletus ka tuleb ning volikogul ei ole enam mingit õigust kodanike õues elevandina ringi trampida.