Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2160507t1ha526.jpg)
Paari päeva tagune Postimees refereeris mõjuka majandusajakirja Economist artiklit, milles Eesti saab viimase aja kõige teravam kriitika osaliseks. Pihta saab nii haridus- kui ka majanduspoliitika. Eestit kirjeldatakse kui riiki, milles valitseb segadus, lokkab korruptsioon ning innovaatiline teravus on kadunud. See on kõige karmim diagnoos Eestile, mida ma viimasel ajal olen lugenud.
Lisaks hirmuäratavale artiklile Economistis kuulasin ma hiljuti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis kahe huvitava uuringu esitlust. Esimene neist rääkis uuendustegevusest Eesti ettevõtetes ning teine Eesti innovaatilisuse võrdlusest muu Euroopaga.
Selgus fakt, et Eesti innovaatilisus on võrreldes muu maailmaga aktiivsuse skaalal taandunud sabassörkija tasemele Euroopas on suur hulk riike, kes oma innovaatilise are on Eestist ees. Äkki on Economistil õigus?
Vaid kaheksa huvilist
Mainori Kõrgkoolis peeti mõni päev tagasi karjääripäev, kus töökäsi otsisid mainekad suurettevõtted. Ja uskuge või mitte, kuid huvilisteks oli vaid kaheksa üliõpilast! Tööpakkujaid oli rohkem kui töösoovijaid. Ühe suurettevõtte esindaja pakkus kohe praktikakohti 200 inimesele, teise ettevõtte esindaja teatas, et majandusharidus pole nii oluline kui helge pea muu õpetame teile ise selgeks. Eesti ettevõtted ei eelda enam esmajoones teadmisi, vaid seda, et oleks vaid inimesi!
Eespool toodu pani mind mõtlema, miks me viimasel ajal nii palju innovatsioonist räägime? Mulle tundub, et räägime sellepärast, et oleme aru saanud, et ilma innovatsioonita ei ole me riigina konkurentsivõimelised.
Aga mitte see «avastus» ei üllatanud mind, vaid hoopis see, et innovatsioonist rääkides ei ole me minu arvates aru saanud, kus viga on. Kuid viga on minu meelest konkurentsis, õigemini selle puudumises.
Meil on läinud liiga hästi kõik, kellel on vähegi helgem pea, saavad tööd. Üliõpilased, kes ülikooli teiselt kursuselt tööle lähevad, ei tee seda mitte sellepärast, et neil on geniaalne idee, mille elluviimine ei kannata oodata, vaid seetõttu, et ükskõik millises eluvaldkonnas oodatakse nende töökäsi, ilma et neil oleks korralikud teadmised.
Samas kõik, mida Eesti ettevõtted siseturule toodavad, ostetakse ära ja jääb veel puudugi.
Seetõttu saavutavad ettevõtted tulemusi ning inimesed saavad tööd ilma ülemäära suurte teadmisteta. Kuna puudub konkurents ettevõtete vahel ja tööjõuturul, puudub vajadus tööjõu konkurentsivõimelisuse ühe olulise faktori teadmiste järele!
Kui tahame, et meie teadmiste hulk hakkaks kasvama, peaks me seda kasvatama konkurentsi tekitamise kaudu. Teadmistepõhine majandus tähendab ju seda, et raha luuakse mõistuse, mitte kondirammuga.
Sisetarbimisele pidurid
Me peaks ohjeldama laenurahal põhinevat sisetarbimist, mis toidab ekspordivõimeta ettevõtteid. Nii tekitame vajaduse olla oma toodangu või teenuse tootmisel nutikam kui konkurent ning leida oma toodangule ostja naabermajast kaugemalt. See tooks omakorda kaasa ettevõtete suurema vajaduse rahvusvahelistumise järele.
Kui suudame neid selles aidata, olemegi aluse pannud süsteemile, mis tõstab nõudlust teadmiste järele ja suurendab seeläbi meie innovaatilist tegevust.
Enne iseseisvuse algust oli paljude noorte Eesti meeste peamine eesmärk pääseda Vene sõjaväest. Pingutati selle nimel, et pärast põhikooli lõppu jätkata õpinguid keskkoolis, sest sealt oli kergem pääseda ülikooli. Noori motiveeris «surmahirm».
Tänaseid noori ei juhi vajadus jõuda ülikooli, sest surmahirmu pole ja vajadust teadmiste järele ka mitte. Seetõttu võib õpetaja ka pikalt saata ning lisaks on papal pappi nii palju, et sellest jätkub ilma hariduseta elamiseks veel kolmele põlvkonnale.
Mäletate aastat 1997? See oli aasta, kui õppisime säästma. Ja olema innovatiivsed. Need, kes suutsid püksirihma koomale tõmmata ning olla samas produktiivsed, jäid ellu. Teised mitte. Minu arvates oleme jõudnud seisu, kus riik peab selleks, et konkurentsis ellu jääda, tekitama «majanduskriisi». Ainult nii saame jalad kõhu alt välja ja suuna õigeks.