Mihkel Mutt: Õnnelik inimene Lennart Meri

Mihkel Mutt Foto: Postimees.ee

Palju on räägitud, kuidas Eestil vedas, et tal oli keerulisel ajal niisugune mees nagu Lennart Meri, kes andis rahvale moraalse kompassi ja esindas meid raja taga. Pool sajandit tardumust oli tühjendanud tundeid ja mälu, eriti rahvusvahelise suhtluse valdkonnas. Aga õnneks oli keegi, kes ei osanud mitte üksnes käia ja joosta, vaid isegi tantsida – neid kõige peenemaid maailma tantse. See oli meie õnn.

Ent asjal on teinegi külg. Järelehüüetes ja kommentaarides peaaegu ei kõlanudki, et ka Lennartil endal oli hullupööra vedanud. Ainult kirjanik ja sõber Jaan Kross ütles Kaarli kirikus: «Tegelikult olid sa päikesepoiss.» Tal oli õigus.

Max Jakobson ütles oma järelehüüdes Diplomaatia Merile pühendatud numbris, et Meri oli säravam kui teised riigitegelased. Kogu meie imetluse juures ütleb meile tõenäosus ometi, et ta ei saanud olla ainus poliitikaga tegelev särav isiksus ilma peal, unikaalne omalaadsete tõust. Neid on olnud alati ja kõikjal ja on ka tulevikus. Mõni Lennarti-sugune on kindlasti ka Burkina Fasos, Peruus või Norfolgi saartel. Aga … me ei kuule neist võib-olla kunagi. Nii nagu me ei tea, mitu potentsiaalset Michelangelot on sündinud Sahara kõrbes.

Asi on selles, et Lennart on olnud säravate isiksuste seas üks haruldaselt väheseid, kellel on õnnestunud tõusta riigi etteotsa. Harilikult kohtab sääraseid kunstis ja äris, seltskonnas ja üldse igal pool mujal. Poliitilises tipus aga ei ole vaja sära.

Vastupidi, sära üldjuhul välistab pääsemise etteotsa. Max Jakobson ise kirjeldab oma suurepärases raamatus «Kahekümnenda sajandi kokkuvõte», kuidas enne Teist ilmasõda käis Soomes üks toonane USA presidendikandidaadiks pürgija. Jakobson ütleb, et see tegelane oli nii intelligentne, et oli kohe näha, et temast ei saa kunagi presidenti. See ei kehti üksnes Ameerika kohta.

Säravad isiksused jäävad pidama poliitilise välja äärmistesse ringidesse, kõige sagedamini pressimaailma. Ajakirjanikud tunduvad riigijuhtide ja poliitikutega võrreldes teleekraanil alati kahtlaselt säravad. (Muidugi oleme näinud, kuidas nende sära tuhmub, kui nad peaksid vahetama pooli ja suunduma tegevpoliitikasse.)

Viimane aste tegevpoliitika hierarhias, kus on veel võimalik oma sära säilitada, on mitmesugused nõunikud ja üldse ajutrust. Normaalse ühiskonna poliitikas on ju tööjaotus. Säravad nõuandjad kallavad presidendi üle visioonidega, mille seast too midagi valib ja massidele mõjuval moel ette kannab.

Mida sisulisem on riigijuhi tiitel, seda vähem on sära võimalik. Tseremoniaalsel presidendil on võimalused suuremad kui mittetseremoniaalsel. Ja nii imelik kui see ka pole – mida suurem on riik füüsiliselt, seda vähem on harilikult selle juhis sära. Ühelt poolt suurus, jõud, mõju ja teiselt poolt sära nagu välistaks teineteist. (Kuigi on mõistagi erandeid, nagu Koizumi või Tony Blair enne Iraagi sõda.)

Kuidas oli säraval isikul võimalik saada etteotsa siin, Eestis? Aga sellepärast, et säärased võimalused avanevad enamasti ajaloo murdehetkedel, ajapragudes, kui üks paradigma läheb üle teiseks.

Üks põhjus, mis võimaldas Lennartil triviaalsüsteemist hälbida ja isegi huligaanselt soleerida, oli eelmainitud ajutrusti nappus, peaaegu et puudumine. Kust pidigi see tulema?

Vanu kalu Lennart ei usaldanud. Noori ta armastas usaldada, aga nood olid kogenematud, olid õpipoisid. Tõsi, mõni vana mõttekaaslane tal Eestis oli, kuigi mõnega neist jõudis ta edaspidise töö käigus tülli minna.

Ka väliseestlaskonnas oli inimesi, keda ta usaldas. Seal oli neid rohkemgi. (Muide, üks Lennarti iseloomujooni oli, et kui ta kedagi usaldama hakkas, siis ta usaldas teda peaaegu jäägitult, ja kui oli petta saanud, siis küll loobus, aga valulikult.) Nii või teisiti, Lennarti tööpõld meenutas monoteatrit, kus teksti autor, lavastaja ning ettekandja on ühte viidud.

Sära on tegelikult vaid üks juhtum laiemast reeglist. Suurte vaimuannetega erakordsel inimesel on üldse raske hierarhias etteotsa tõusta. Süsteem kannab alati hoolt iseenda kestmise eest säärasena, nagu see on välja kujunenud. Enamikus stabiilsetes ühiskondades (välja arvatud näiteks pärilik monarhia), olgu siis liberaalsetes või totalitaarsetes, toimub juhtide pikk eelselektsioon. Eriti reljeefselt avaldub see stagnaühiskondades. Kui palju on lauldud kiidulaule Mihhail Gorbatšovile, et milline suur riigimees, millise avara mõistusega ja halleluuja. Mis jutt see on!

Gorbatšov rääkis seda, mida teadis ja millest rääkis iga haritud venelane. Tema juhtumi teeb eripäraseks see, et säärane inimene jõudis hierarhia tippu. Üldjuhul hakkavad filtrid tööle hierarhia alamatelt astmetelt, kas või sel moel, et ükski ülemus ei võta Süsteemis endale asetäitjat, kes oleks temast targem või võimekam. Teisalt jälle salgavad karjääri teha tahtjad vabatahtlikult maha oma mõistuse.

Kokkuvõttes edutatakse neid, kelle suhtes on kindel, et nad jätkavad põhiliini. Ja kui vahel keegi lipsabki läbi, siis tuuakse too mõnel järgmisel astmel ometi tagasi. Aga Venemaa oli toona kriisis. Rauklik jõuetu ladvik ei suutnud end uute väljakutsete tarvis mobiliseerida. Ainult nii saab seletada «mutandi» läbilipsamist.

Jah, Gorbatšov oli Süsteemi mutant, erand, mitte seaduspärasus. Selle eest maksis Süsteem eluga. (Sellega tahan ma ka öelda, et NSV Liidu kokkuvarisemine ei olnud paratamatus. Ja kui ta oleks suutnud tosin aastat veel vastu pidada, siis maailmas, nagu see on kujunenud pärast 2001. aasta 11. septembrit, muretseks võib-olla USAgi tema säilimise eest.)

Gorbatšov mõjus erakordsena Kremli valitsejate tuhmistuvas reas. Läänes poleks tema tüüpi juhi esilekerkimine olnud erakordne. Seevastu Lennart oli erakordne igasuguste standardite järgi. Säärasel on esile kerkida väga raske. Läänes poleks ta seda sel määral ilmselt suutnudki.

Julgen ka arvata, et kui Lennart oleks sündinud viiskümmend aastat hiljem, see tähendab, oleks alustanud oma avalikku tegevust praegu, siis ei jõuaks ta Eestis kaugele, ta mängitaks auti kui ekstsentrik, soleerija, artist vms. Aga ta juhtus elama ja tegutsema ajas ning ruumis just nii, et kõik rullus lahti kõige paremal mõeldaval kombel. Sellepärast tal oligi hullupööra vedanud.

Omaette juhtumid on need, kus poliitik tippu jõudes kahestub, nii et tema sära taandub täielikult privaatsfääri. Seepärast olen ikka rabatud, lugedes memuaaridest, kuidas üks või teine tegelane, välispidiselt täielik robot-tarikas, on olnud eraelus särav armastusväärne isik.

Loomulikult pidi ka Lennart presidendina järgima etiketti ja protokolli. Sellega seoses on spekuleeritud, mil määral ta oli refleksiivne, teisisõnu, andis endale oma tegemistest aru. Jah, andis ikka küll. Ta tundis, mil protokoll oli möödapääsmatu. Seoses sellega tahaksin öelda veel kaht.

Muidugi oli Lennart pärit diplomaadi perekonnast, elanud Euroopas ja käinud erinev õppekeelega koolides. Aga see lõppes juba 11-aastaselt. Midagi jääb lapsepõlvest verre ja mällu, aga seda ei saa ka ülehinnata. Muidugi oli ta rahvusvahelise poliitika kohta pööraselt palju lugenud, muidugi oli ta ennast Moskva Kirjanike Liidu kõrgbürokraatidega lõbustades ühtlasi ka harinud diplomaatilise käitumise alal (mille vormiks on ju sagedasti armastusväärne läbisaamine ebameeldiva vastasega).

Aga ega temagi ei teadnud kõike. Näiteks lausus ta kord ohkamisi, nagu valjusti mõeldes: «Ja panganduse pean veel ka selgeks saama…» Ta oli õppinud kogu elu ja õppis edasi, sest tal oli elu viimasel kolmandikul ometi avanenud võimalus tegelda sellega, milleks oli loodud. Kas see pole õnn?

Lennarti isik ilmestab vahel ununema kippuvat tõde, et inimene pole kunagi üksnes A või B või C jne, vaid ta on enamasti korraga nii üht, teist kui kolmandat. See särav rahvusvaheline mees oli hingelt üks kõige suuremaid eesti patrioote, keda olen kohanud – selle sõna klassikalises tähenduses. Nii et ta ei tantsinudki ainult oma lõbuks.

Lennart teadis, et sel murrangulisel ajal on Eesti käekäigule ülimalt oluline, kuidas muu maailm meisse suhtuma hakkab. Lääs ju ei tundnud meid läbi raudse eesriide. Ka juhul kui Lääs oleks pidanud meid olemuslikult Sarmaatia lagendikele kuuluvaks, oleksid nad meid – totalitarismi ikke alt vabanenuid – mõistagi aidanud ja toetanud. Nad oleksid seda teinud kaastundest, inimarmastusest, poliitilisest korrektsusest.

Aga Lennart teadis, et teine asi ja hoog oleks sel järeleaitamisel juhul, kui Lääs aduks, et Eesti ei ole midagi muud kui nemad ise, on üks nende kaotsiläinud suguvõsadest. Veri on paksem kui vesi.

Ja Lennart tegi kõik, et Lääs saaks aru, et me oleme nendega üks veri, et me kuulume Euroopasse ja Lääne tsivilisatsiooni. Ta tõestas seda parimal mõeldaval viisil, omaenda isiku najal.

PS. Ma kardan, et Lennartil hakkab poliitikute Valhallas igav. Kaua ta räägib isikutega, kes maa peal olid aastakümnete jooksul muutunud üleskeeratud muumiateks? Aga ta suutis ju Siberi-ekspeditsioonil punaväelaste käest tanki ära rääkida, et poodi sõita. Asi see siis tal pole ka Valhalla võimud ümber veenda ja lasta end kirjanike ning kunstnike tsooni üle viia!