Juhtkiri: avalikkus ootab ausust

Riigikogu saal. Foto: Peeter Langovits

Kas riigikogu on õppimisvõimeline?

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kooliõpetaja kutsus mõlemad oma tuppa, kõneles nendega natuke aega, käskis Arnol olla hoolas ja korralik…

Riigikogu igasügisest algust septembris on üsna tabavalt võrreldud kooli algusega. Eeltoodud tsitaat Oskar Lutsu «Kevadest», mis igal eestlasel pähe kulunud, näikse seda kõrvutust kinnitavat. Irooniaga või irooniata – tunnid on tõesti alanud, sest teadupärast on ju riigikogu liikmetel ka suvekuude istungitevabal ajal käed-jalad tööd täis. Õpetaja rolli võib vabalt kujutleda vabariigi presidendi, kes pidulikul avaistungil rahvaesindajatele kõne peab. Käsib olla hoolas ja korralik.

Kuid paraku läheb parlamendiski kõigist ilusatest sõnadest hoolimata nii kui meie ühes kuulsamas kirjanduslikus kooliloos – tantsitakse Tali pruudiga, lastakse kirikumõisa kalkunite-tolkanite parv jõe põhja ning kindlasti patustab keegi «õige magusaga»… seda kõike muidugi ülekantud tähenduses.

President Toomas Hendrik Ilvesel on õigus, et ühiskonnas levinud arvamus, nagu oleks riigikogu ja parlamentaarne riigivalitsemise kord peaaegu kõigi tänaste Eesti probleemide allikaks, on ohtlik tendents. Miks see siis ikka veel levib? Kas süüdi on tõesti ainult ajakirjandus, kes mõne asja kahtluse alla seab ja teatud küsimusi esitab?

Kui õpetaja Laur näitas Tõnissonile ja Tootsile omal viisil aususe mõjujõudu, siis pole ei ähvardused ega selgitused suutnud meie poliitilisest kultuurist välja juurida mõisteid, mis seostuvad sõnadega «poliitiline teerull», «kummitempel», «poliitbroiler», «tagatuba» jne. Ehk siis: ükski poliitik ei taha oma vigu tunnistada. Üliharva julgeb mõni avalikkusele ausalt silma vaadates rääkida ja vahetevahel tundub, et see pole vist (enam) õieti võimalikki. Toompeal millegipärast ei mõisteta, et küsimus ei ole ühes pitsaarves, vaid laiemalt poliitilises kultuuris.

Riigikogu lähiminevikku mahub kohati naeruväärseks muutunud pingpong kuluhüvitiste ja palkade ümber (mille lahendamine endiselt venib), aga ka seaduste uudne «kiirmenetlus» pealinna võimu nimel (valimiste korra muutmise kleepimine soolise võrdõiguslikkuse seaduse külge), jant riigieelarvega. «On põhimõtteline ja ränk viga lubada väära prognoosi alusel hüvesid, mille katteks juba mõne aasta pärast raha ei ole. Seda viga on tehtud aastaid. Nii on inimesi kehutatud elama üle võimete,» ütles president eile riigikogu ees.

Riigikogu sai hiljuti seoses käibemaksumäära tõstmisega meeldetuletuse, et põhiseadust ei tohi unustada. Põhiseaduse 1. paragrahvis seisab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Rahvasaadikud peaksid seda niisama hästi teadma, kui me kõik teame «Kevade» algusridu. Lootus jääb.