Martin Kruus : mere tuulepargid versus põlevkivienergia

Martin Kruus Foto: Erakogu

Äsja valitsuses heaks kiidetud eelnõu, mis võimaldab merre tuulikuid püstitada, saadab välisilmale signaali meist kui elektrienergia tootmist jõuliselt arendavast riigist. Tuulepargid ei kerki meie vetesse ainult arendajate huvides, vaid varustavad Eestit rohelise elektriga, suurendavad eksporti ning on üks viis vähendada energiasõltuvust Venemaast.

Eesti ei ole isoleeritud energiasüsteem. Praegu on Eesti ühes süsteemis  Läti, Leedu ja Venemaaga, Põhjamaadega ühendab meid Estlinki kaabel.

Süsteem ise on laienemas, sest iga uus ühendus lääne suunal muudab meie elektrienergia sõltuvuse ühest riigist väiksemaks. Uute välisühenduste puhul tahab piiritagune partner näha, et meie piirkonnas arendatakse elektrienergia tootmist. Millegipärast näevad meie inimesed elektrienergia arengus tihtilugu tonti, kus põhjanaabritega koostöö tähendab millegi mahamüümist. Siin ei saa aga midagi maha müüa, saab vaid vähendada sõltuvust ühest riigist, praegusel juhul Venemaast.

Kui ka poliitiline aspekt kõrvale jätta, siis näiteks kümne aasta pärast pole Venemaalt enam võimalik elektrit osta või on see suurenenud investeeringute tõttu oluliselt kallim. Venemaa ei ole elektrisüsteemi viimase 20 aasta jooksul oluliselt investeerinud. Ja et Venemaa näeb oma võimu kasvu pigem gaasijuhtmete ehitamises, siis pole ette näha, et elektrisüsteem lähitulevikus suuri rahasüste saaks.

Moderniseerimist vajab ka meie enda elektrienergia sektor. Teatavasti on Eesti põlevkivitööstus üles ehitatud eelmise sajandi 60ndatel ja 70ndatel, mistõttu praegune ühiskond neid kulusid ei kanna ega ka teadvusta. Põlevkivist elektri tootmine peab aga aastaks 2016 vastama ELi nõuetele.

Et uute elektrijaamade ehitamine võtab aega kolm-neli aastat, siis tuleb järgmisel aastal teha konkreetseid samme. Üheks selliseks võib osutuda põlevkivist kui elektriallikast loobumine.

Elektri tootmine põlevkivist on investeeringumahukas ning teades, et Narva elektrijaamu on vaja moderniseerida, on ette näha selliselt toodetud elektri konkurentsivõime nõrgenemist. Selle tõestuseks on muutmisel oleva elektrituru seaduse eelnõu, kus on ka põlevkivi elektrijaamadele ette nähtud subsiidiumid. Siiani toetati vaid taastuvat energiat.

Põlevkivil on ka teine probleem – keskkonnakahju. Seni ei ole Eestis põlevkivist toodetud elektril piltlikult öeldes hinnalipikut küljes, sest saastetasude osakaal põlevkivienergia kogukuludes on olematu tähtsusega ning ei mõjuta hinda. Juba lähitulevikus see aga muutub: kasvuhoonegaaside kaubanduse valguses tuletatakse meile meelde, et põlevkivist energia tootmine on keskkonnale väga koormav.

Põlevkivist elektri tootmise langusest annab märku ka Eesti Energia käitumine – selle asemel et ehitada uusi põlevkivi-elektritootmisjaamu, ehitab ta põlevkiviõli tehaseid. Põlevkivist saab toota vedelaid kütuseid ehk põlevkiviõli ning kui nafta hinnad jäävad kõrgeks, siis on loogiline, et põlevkivi põletamise asemel tehakse sellest õli. Arvestades veel ka, et põlevkivi ressurss on piiratud ja selle kättesaamiseks tuleb avada uusi kaevandusi, siis on ilmselge, et sellesse tööstusesse tuleb investeerida väga suuri summasid või kaaluda alternatiivseid elektri tootmise võimalusi.

Kui nüüd küsida, milliseid elektrijaamu võiks Eestis näha, siis arvestades nii investeeringute suurust, meie riigi pindala kui ka kliima iseärasusi, jõuame üsna kiiresti tuuleni. Eks kõikidel energiaressurssidel ole omad probleemid, tuulel on need meie tingimusi arvestades aga väikseimad.

Tuult kui ressurssi on meil mitu korda rohkem, kui ise suudaksime ära tarbida. Tuleb leida vaid see õige piir, millises mahus on tuuleenergiat mõistlik kasutusele võtta, sest maismaa tuulikud on väga nähtavad, peab arvestama, kui suurte muudatustega inimesed ümbritsevas keskkonnapildis nõus oleksid. Vette ehitamine mõjutab elanikke oluliselt vähem.

Tuulest elektri tootmine on ohutu. Tuulikud pole maailmas enam uued ning nende eksisteerimine koos inimeste, lindude ja loodusega on mujal juba ära proovitud.

Sellegipoolest läbitakse iga üksiku tuulepargi loomisel keskkonna hindamine, kus lisaks mitmetele uuringutele on nii ametkondadel kui ka asjast huvitatud eraisikutel õigus sekkuda ja ettepanekuid teha. See annab lisagarantii, et tuulikud ümbritsevale keskkonnale ja elanikele kahju ei too.

Sama protsess toimub ka mere tuuleparkide arendamisel – arvesse võetakse nii kalureid, laevateid, surfareid kui ka teisi huvigruppe. Inimeste rahustamiseks tuleb aga öelda, et kuna tuuleenergeetika on seotud üsna suurte summade leidmisega, siis ei investeeri tuulepargi rajaja üldjuhul aega ja ressurssi arendustegevustesse ilma uuringuteta, mis näitavad, kuhu ja kui suurelt saab tuuleparke rajada.