Mihkel Mutt: Eesti kui maailma katsejänes

Mihkel Mutt
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt
Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits
Kolumnist Mihkel Mutt arvab, et kui Eesti enesele maailmas niši leiaks, siis oleks pool nokiat juba samahästi kui taskus.

Meil on nii palju Nokiast räägitud, et see on natuke naerukohaks muutumas. Osalt on süü selles, et Nokiat on enamasti kujutletud mingi ühe konkreetse toote või teenusena, mis peaks meie leivatee lahti puhuma. Või siis mõne «spetsiifiliselt» eestiliku joonena, nagu tarkuse taga jõudmine, jonn või töökus.

Mul aga mõlgub meeles midagi üldisemat – nii laia, et seda on raske väljendadagi. Samas pole see ka päris uus, selles suunas on isegi samme astutud, aga vist mitte sihiteadlikult, vaid pigem asjaolude kokkulangemise pöörises.

See, mida annaks ära kasutada, johtub Eesti üldisematest omadustest, milleks on väiksus, suhteline haritus ning läänelikkus. Samuti see, et oleme siirderiik, st siiani piisavalt dünaamiline.

Milleks seda kasutada? Katsejäneseks, kui labaselt öelda, maailma katsejäneseks. Maailm seisab mitmes suhtes suurte muutuste lävel. Kliimas, infotehnoloogias, demograafias jne on kriisid ja murrangud, mis üksteist mõjutavad. Ei saa oodata, kuidas tundmatus kaela vajub, on mõttekas seda tundma õppida, et olla paremini ette valmistatud. Seda ka tehakse. Kõike ei saa aga virtuaalselt läbi mängida, tegelikkus on liiga kompleksne.

Eesti on hea polügoon, kus mõningaid tulevikustsenaariume läbi mängida. Muidugi mitte neid, mis meid ilmselgelt ohustaksid. Pean silmas sotsiaal­set tasandit kõige laiemalt, mitmesuguste reformide ja regulatsioonimehhanismide uurimist. Lääne ühiskond on küll traditsiooniliselt vaba ja areneb mitmes suhtes spontaanselt, aga riik pole mingil juhul välja surnud ning kostab üha enam hääli (muidugi seoses ka pangakriisiga), et riik peab tugevamini mõningaid asju ohjama.

Eesti võiks end välja pakkuda kui kompaktne ja suhteliselt edenenud keskkond («valge inimese» skaalal oleme vist «beeta miinuste vabariik»).Võiksime seejuures apelleerida sellelesamale e-riigile. Miks see meil ikkagi on? Osalt kahtlemata tänu sellele, et meil on olnud entusiaste-eestvedajaid, kellele võiks ilma naljata ausambad püstitada, aga entusiaste on ka mujal, ometi pole seal e-riiki.

Oluline põhjus on meie kompaktsus. Ega siis mõni teine vanem kultuurrahvas või ka Põhja-Ameerika ole meist tervikuna sõgedam või mahajäänum. Aga suures riigis on lihtsalt raskem paljusid asju läbi viia. Meenutagem tuntud võrdlust suurriigist kui lainerist ning väikeriigist kui kalapaadist. Ühega on palju lihtsam manööverdada.

Mudel on alati väiksem kui see, mida ta modelleerib. Väikeriigi puhul on läbiviimise kulud väiksemad.

Sama kehtib ka korrektsiooni, võimalike negatiivsete tulemuste parandamise kohta, mida väikeriigis on kollektiivselt palju lihtsam teha kui suurriigis. Näitlikustamiseks vaadakem, kui vähe muret siiski teeb Baltimaade majanduses toimuv kas või Skandinaavia pankadele, rääkimata Euroopa Liidust tervikuna.

Aga kas selleks on tarvis riiki? Jah, sest riik on komplekssem kui mis tahes muu elanike arvult sellega võrdne inimkooslus. Suur vahe, kas sedasama asja tundma õppida või katsetada näiteks metropoli miljoni elanikuga linnajaos või omaette riigis.

Esimese puhul on see seepärast raske, et linnajagu on praktiliselt võimatu ülejäänust eraldada. Riigis, kuigi piirid on avatud ning paljud seadused üleriigilised, on see lihtsam. Ja kuigi väikeriik on väike, on ta ikkagi riik. Suurt ja väikest riiki võiks võrrelda näiteks kaelkirjaku ja karihiirega, kellel mõlemal on kaelas seitse lüli. Väikeriik on suurega samamõõduline, isomorfne, st siin on samad struktuurid.

On üks asi, kui küberrünnak tabab mõnda maailma suurt panka, kellel on harud nii idas kui läänes. Ja on teine asi, kui see tabab üht sootsiumi tervikuna. Mõlema toime uurimine on tähtis, aga nad ei asenda teineteist vastastikku. Sest teisel juhul puudutab juhtunu kõiki ühiskonnakihte ja eluvaldkondi.

Meil on veel üks omadus. Me oleme uus (nagu Hando Runnel on ühes luuletuses öelnud). See, kui mitu tuhat aastat me oleme siin teravilja kasvatanud, ei lähe arvesse. Me oleme saanud vabalt omaenda ühiskonda edendada väga lühikest aega. Ses mõttes me seisame lähemal nn arenguriikidele. Seal toimuv on aga maailma tuleviku seisukohalt ülimalt oluline.

Ka Eesti on üleminekuriik, siirderiik. Maailmas loodetakse ikka, et kõik riigid kulgevad sinna, kus on praegu heaoluühiskond. Viimane võib end koomale tõmmata ning arengumaailma tempo on aeglustunud, ent tendents on ikkagi ühesuunaline.

See on muidugi tagantjärele tarkus, aga võib-olla oleks olnud Eestile imagoloogiliselt kasulik, kui pideva enda Euroopasse kuulumise ja sinna naasmise asemel rõhutada just vastupidist. Me ei ole mingi «vana», vaid hoopis uus, igal juhul midagi hoopis muud, aga näete, kui kiiresti me oleme selle «vana» omandanud.

Ma ei arva, et Eesti peaks end pakkuma otsesõnu Drosophila kärbseks. Ja kuidas end üldse pakkuda? Ei saa ju toimida nagu pudelikrampides luuser, kes müüb oma surmajärgse keha ülikooli anatoomikumile «teaduse huvides». Aga endale maailmas niši leidmine on pool Nokiat. Ja näiteks Eestisse mitmesuguste rahvusvaheliste agentuuride ja üldse riigi ja rahvus­üleste keskuste meelitamine/loomine oleks samm õiges suunas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles