Toomas Hendrik Ilves: riigikogu pole piisavalt pingutanud

President Toomas Hendrik Ilves riigikogu avaistungil. Foto: Mihkel Maripuu

President Toomas Hendrik Ilvese sõnul on ühiskonnas levinud ohtlik arvamus, et just riigikogu ja laiemalt meie parlamentaarne riigivalitsemise kord ongi peaaegu kõigi tänaste Eesti probleemide allikas.

Lugupeetav riigikogu esimees, austatavad Eesti parlamendi liikmed, peaminister ja valitsuse liikmed, mu daamid ja härrad.

Tõsiseid ja sügavaid muremõtteid on siit kõnepuldist ka headel aegadel nii palju kõlanud, et täna on mul raske valida õigeid sõnu.

Sõnu, mis ühtaegu innustaks ja koos sellega tõrjuks majanduse olukorrast tingitud muresid, kuid samas ometi teadvustaks meile karmi hetkeseisu, millesarnast me oma riik pole enam ammu kogenud.

Seepärast kannab ka mu tänast kõnet sügav mure Eesti demokraatia, selle toimimise ja hetkeseisu pärast. Teisalt aga kannab seda usk, et keerulisel ajal suudame end kokku võtta ja alustada justkui puhtalt lehelt. Hooga, kirega, ennastsalgavalt ja – mis peaasi – lootusrikkalt.

Presidendil poleks raske parlamenti ja valitsust kurjalt kritiseerida. Kahtlemata suurendaks see riigipea populaarsust. Kindlasti pole aga populaarsus see, mida raskel ajal jahtida.

Vastupidi: populaarsuse jahtimisest populismini on raskel ajal väike, liiga lühike vahemaa.
Ma palun teil olla üle hetkehuvidest ning samas mitte lasta end ängistada meie majanduse olukorrast. Oludele vastav, mõistlik tegevuskava ja soovunelmatest loobumine on üks asi. See on hädavajalik. Lootusetu käegalöömine on aga teine asi ja täiesti lubamatu.

Oma riik, iseseisev demokraatlik Eesti on meie ühine väärtus. Eesti riik on parim vahend ja kõige õigem viis langetada Eesti rahvale kõige kasulikumaid otsuseid. Nii heal kui halval ajal.
Seetõttu tehkem ka praegu kõik võimalik, et Eestis oleks turvaline, kindel ja hea elada.

Kasvada, õppida ja töötada. Noor olla ja vanaks saada. Seda aitab kindlustada vaid vaba ja demokraatliku ühiskonna kestmine ning igaühe pingutus Eesti paremaks tegemise nimel.
Jätkuvalt on ühiskonnas üsnagi levinud arvamus, et just riigikogu ja laiemalt meie parlamentaarne riigivalitsemise kord ongi pea kõigi tänaste Eesti probleemide allikas.

See on ohtlik tendents, sest meie endi poolt aastate eest valitud ja minu hinnangul paljude hulgast parimal riigikorral pole siin mingit süüd. Kui vaatame ajalukku või teisi riike, siis näeme, milliseid riske kätkeb endas parlamentarismi kahtluse alla seadmine.

Ent nii mulle kui ka paljudele teistele näib, et riigikogu pole piisavalt pingutanud oma puhta maine ja uueneva rolli mõtestamise nimel. Ma ei taha kõnelda kuluhüvitistest või tšekkidest ja liisingutest. Sellesse puutuv on vist sõnadetagi selge.

Probleem on põhimõttelist laadi. Kui riigieelarve lähtub soovmõtlemisest ja ammu iganenud valimislubadustest, aga mitte reaalsusest, siis pole see üksnes valitsuse, vaid ka riigikogu halvasti tehtud töö.

On põhimõtteline ja ränk viga lubada väära prognoosi alusel hüvesid, mille katteks juba mõne aasta pärast raha ei ole. Seda viga on tehtud aastaid. Nii on inimesi kehutatud elama üle võimete.

Just parlamendile on põhiseadus pannud kohustuse kontrollida valitsuse tööd. See vastutus laieneb täielikult ka nendele parlamendiliikmetele, kelle toetusega valitsus arvestab oma otsuseid tehes. Ma ei mõista, kuidas saab hääletada seaduse poolt ja ühtaegu toetada presidendi otsust jätta see välja kuulutamata. Riigikogu liige, kes vajutab hääletusnupule, vastutab Eesti rahva ees.

Majanduslik turbulents on paisanud valitsuse ja parlamendi, aga ka presidendi justkui sõjaolukorda, kus pikk vaikus asendub üleöö tihedate löökidega korraga kõigis rindelõikudes. Teisiti pole võimalik nimetada olukorda, kus paari nädalaga muudetakse seadusi, maksumäärasid ja toetuste süsteeme, mille väljatöötamiseks ja tasakaalustamiseks on kulunud aastaid.

Kuni tegemist ei ole tegeliku sõja- või hädaolukorraga, vaid pigem varasemast erineva olukorraga majanduslikus mõttes, ei saa riigikogu seesugust tormamist lubada.
Arvestades seadusloome kahe suvekuu pikkust seisakut, on kiirustamine, ja veelgi enam seaduste madala kvaliteedi õigustamine kiiruse vajadusega võrdne oma rahva ees võetud kohustuste täitmata jätmisega.

Peagi hakkab riigikogu menetlema 2010. aasta riigieelarvet. Riigieelarve pole pelk summade kogum, mille valitsus läkitab riigikokku kas palve või käsuga see kiiresti ära menetleda. Riigieelarve raha on ühishuvi eesmärgil kogutav ja ümber jagatav maksumaksjate raha. See raha ei kuulu ühelegi erakonnale või ministeeriumile ega kohalikule omavalitsusele. Rahanumbrite taga on inimeste elu: julgeolek, haridus, tervishoid, sotsiaalne turvalisus, kultuur.

Virisemine ja süüdlaste otsimine meile paremat riigivalitsemist ei anna. Selle asemel tuleb tegeleda vigade parandamisega, jäädes seejuures põhiseadusega kehtestatud normide ja meie ühiskonna aluseks olevate väärtuste raamidesse.

Palju on kõneldud õiguspärase ootuse põhimõttest. Mitte kellelgi ei saa olla mõistlikku ootust kõikide palkade, toetuste, hüvitiste ja muude rahaeraldiste lõpmatule kestmisele või nende pidevale kasvule. Kui riigi tulud vähenevad, on riik sunnitud ka kulusid vähendama või leidma võimalusi tulude suurendamiseks. See on loomulik ja igaühel tuleb õppida paratamatusega arvestama.

Ent iga õigusi kahandavat või kohustusi suurendavat seadust peavad toestama läbimõeldud rakendussätted. Kui neid pole, siis kerkib kohe ka probleem seaduse vastavusega põhiseadusele, nagu kinnitab värske kogemus käibemaksumäära tõstmisega.

Olen sügava murega jälginud eelarveväitluse kohati eksitavat ja populistlikku olemust. Nii väidavad mõned, et meie eelarvepuudujääki saaks katta ja euro kasutusele võtmise teed sillutada nii, kui vähendada drastiliselt riigiametnike arvu ja nende töötasu.

Fiktiivsed ja ebaotstarbekad ametnikukohad tuleb loomulikult kaotada. See töö on nüüdseks suurel määral ka tehtud. Mõistagi tuleb avalikus sektoris paaril varasemal aastal pärmitainana kerkinud palku ja majandamiskulusid kahandada nii, nagu seda teeb erasektor. Ka seda on tehtud. Kui langus jätkub, tuleb kahandada veelgi. Lisaks muule on sellel ka ühiskonna õiglustunnet austava žesti tähendus.

Aga üks on samuti selge. Riigiaparaadi kahandamisel on piir. Kui riigimasinast lahkuvad lisaks rahale ka ajud, on tagasilöök paratamatu just neis valdkondades, mille pärast me täna põhjusega muretseme: sotsiaalhoolekanne, tervishoid, haridus ja turvalisus. Kannatab ka meie seaduste kvaliteet.
/.../
Riigikogu üks keskseid kohustusi on toimida puhvrina erinevate õiguslikul tasandil ellu viidavate ümberkorralduste ja avalikkuse vahel. Teie ülesanne on muutuste avalik läbiarutamine, mille käigus peab kõlama ekspertide hääl, aga eriti nende inimeste oma, kelle eluolu nood muutused otseselt mõjutama hakkavad. Vaid siis saab parlament enne otsustamist läbi kaaluda, mida uus seadus või norm kaasa toob.

Seadust on vaja muuta siis, kui rakenduspraktika analüüs seda nõuab. Kui leitakse, et seadus on ebaõiglane. Või kui seaduses on niinimetatud auk. Aga hoogtöö korras uusi suuri seadusetekste menetleda ei ole tark. Iseenesest kõlbliku seaduse muutmine või asendamine tuleb alati sügavalt läbi mõelda.

Selle asemel et üha uusi seadustekste kehtestada, oleks aeg lasta Eesti õiguskorral stabiliseeruda ja keskenduda olemasolevate seaduste analüüsile.

Just seda võiks riigikogu valitsuselt nõuda. Ja koos sellega uurida ametnike tööd ja kohtuotsuseid ning rahvaga rääkida. Vaid siis saab selgeks, mis on valesti ja kus on puudused. Alles siis tasub vanu seadusi parandama või uusi kirjutama hakata.

Lähtugem inimesest, kel tuleb mõista ja teadvustada oma tegude tagajärgi muutunud õigusruumis. Vaadakem, kas ja mil määral toob see kaasa vajaduse koolitada ümber riigi ja kohaliku võimu ametnikke. Sageli muudavad uued seadused kasutuks kogu varasema sellealase kohtupraktika.

Õigusselgus ja õiguskindlus on kaalukad ja hinnalised väärtused. Õiguskorra püsivus on üks majandusedu eeldus. Rõhutan, et aeg, mil oli vaja kiiresti üles ehitada Eesti Vabariigi õiguskord ning seejärel Euroopa Liiduga ühinemiseks menetleda tohutu hulk seadusi, on ammu möödas.

Muu hulgas on aeg teha lõpp ühe vana ja – loodan, et nõustute minuga – halva kombega. Omavahel vaid kaudselt või üldsegi mitte seotud seadusemuudatuste sidumine ühte pakki ei saa olla hea tava. Pealegi pole sel mingit sisulist põhjendust. Jääb mulje, et kümnete seaduste ühtesidumise taga on küüniline arvestus ja soov vältida küsimusi ja vastuhääli.

Miks tekitab valitsus ja seejärel riigikogu olukorra, kus üks terviku seisukohalt vähetähtis, kuid vigaselt vormistatud seadusepügal kergitab kahtluse varju riigi seisukohalt ülivajaliku eelnõu õiguspärasuse kohale?

Põhiseaduse mõttega ei ole kooskõlas ka praktika, kui vahetult enne lõpphääletust lisatakse eelnõusse põhimõttelist laadi, sageli ka hoopis muud valdkonda puudutavaid muudatusettepanekuid. Kuidas puutub kohaliku volikogu valimine soolisesse võrdõiguslikkusesse? Miks võetakse parlamendilt võimalus arutada neid muudatusi nagu kord ette näeb – kolmel lugemisel?

Riigipeal tuleb selliste juhtumite korral hoolega kaaluda, kas kuulutada seadus välja või mitte.

Presidendi põhiseaduslike kohuste täitmist riivab ka olukord, kus vastu võetud seadus jõuab Kadriorgu ajal, mil seaduse kavandatud jõustumiseni on jäänud vähem kui põhiseaduses väljakuulutamiseks ette nähtud 14 päeva. Nii juhtus viimati negatiivse lisaeelarve kehtestamisega kaasneva seadusemuudatuste paketiga.

Põhiseadus annab riigipeale seaduse välja kuulutamiseks kaks nädalat aega selleks, et kõik need, keda muutunud õigusnorm nende endi hinnangul riivab, saaksid sellest presidendile märku anda. Ehk otsesemalt – need 14 päeva pole mitte presidendi privileeg, vaid rahva õigus veel kord oma sõna sekka öelda. Järelikult ei riiva seadusega sätestatud tähtaja eiramine mitte presidendi, vaid Eesti üldsuse õigusi.

Kõiki eelmainitud samme olen viimase aasta vältel murega jälginud ja kogenud. Ei kiirus, mugavus ega oponentidele koha kättenäitamise soov saa olla tugevam põhiseaduse mõttest. Ühena põhiseaduslikku järelevalvet teostavatest institutsioonidest lasub mul õigus ja kohustus seesugust praktikat nii sõna kui teoga taunida.

Nagu keerulistele aegadele omane, seisab Eesti ka praegu valiku ees: kas lasta raskustel end tugevamaks kasvatada või laiutada käsi ja anda alla.

Meil on võimalus pöörata majanduslangus enda kasuks, kui oskame ümber korraldada oma majanduse, kohendada eelarve-, maksu- ja sotsiaalpoliitikat. Siis tuleme kriisist välja varasemast tugevamana ja kogemuse võrra rikkamana.

Aga meil on ka risk takerduda üksikprobleemidesse, vastuoludesse ja isiklikku mugavusse. Me võime lüüa käega, sest raha ei jätku. Me võime end alati peita väite taha, et mõnes teises riigis kehtib nii- või naasugune regulatsioon. Kui me alati leiame halva, tarbetu või mõttetu tegevuse õigustuseks pretsedendi mõnest Euroopa Liidu riigist, siis muutume peagi halvimate tavade kogumiks.

Eesti ei pea olema teistega võrdne vigade poolest. Eesti peab olema parem, Eesti saab olla parem. Eesti võiks olla riik, kus rumala bürokratiseerimise asemel tegeletakse ainult sellega, milleks ametkonnad on ellu kutsutud: teha elu Eesti rahvale elamisväärsemaks; kujundada ettevõtluskeskkond kindlamaks ja õiglasemaks.

Eesti on piisavalt väike ja inimesed targad, et teha kõike kõige paremal viisil. Kõike. Ka parimaid seadusi ja õiglasemat poliitikat. Selleks te oletegi siia valitud. Just selleks on teil rahva mandaat.

Aeg on kokku hoida. Kokku hoida igas mõttes: ühte hoida rahvana, säästa aega, loodust ja raha. Hoida üksteise närve ja koostegutsemise tahet. Sellega koos ei vangu ka usk paremasse homsesse.

Kõne avaldatakse lühendatult.