Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti läinud aasta kirjanduspõllul oli Mats Traat kui lotovõitja. Korraga kukkusid sülle elutööpreemia ja Tuglase novelliauhind, nüüd lisandus siia kultuurkapitali preemia parima proosateose eest.
Ent võrdlus õnnemänguga on üksnes vormiline. Sest Traadi aurahad on välja teenitud aastakümneid kestnud vaimutöös. Traat debüteeris 1962 «Kandiliste lauludega» ja on sealtpeale kirjutanud eri anreis mitukümmend teost. Ikka on neist mõni tõusnud aeg-ajalt tähistama eesti kirjanduse tipptaset. Raske on leida töökaimat ja viljakaimat tänapäeva eesti kirjanikku kui Mats Traat. Vahest Jaan Kross.
Mõlemad klassikud on eesti kirjanduse kandetalad nii luules kui proosas. Kui neile lisada veel Hando Runnel, kes pälvis eelmise aasta lõpus Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia, siis juba ainuüksi need kolm nime mõjuvad siinse kirjanduskultuuri kindlusena. Jätkuks vaid Traadile ja ta kaasklassikutele väärilist järelpõlve.
Mats Traadi romaani «Naised ja pojad» pärgamine osutab ühtlasi, et realistlik ajaloo- ja elukujutus on endiselt au sees.