Juko-Mart Kõlar: Demagoogia abordivaidluses

Juko-Mart Kõlar Foto: Postimees.ee

Sotsioloogina on põnev jälgida, kuidas aborditeemalise diskussiooni eri poolte esindajad diskrediteerivad teineteist süüdistustega demagoogias. Vastase süüdistamine demagoogias, mis tähendab kuulajaskonna sihipärast ja ebaausat mõjutamist, on levinuim demagoogiline võte.

Tiago Marques kirjutab artiklis «Õhuke piir väärikuse ja demagoogia vahel» (PM 27.02), et väide, nagu annaks abordi seaduslikkus võimu otsustada nende üle, kes ei saa end kaitsta – s.o sündimata lapsed –, on üks äärmiselt sagedasti kasutatavaid demagoogilisi argumente.

Kui kellelegi demagoogiat ette heidetakse, tuleb ka selgitada, milles see seisneb. Antud juhul on see väide ise demagoogiline – kas pole siis tõsi, et tehisabort tähendab, et sündimata lapselt võetakse õigus oma huvisid väljendada ning nende eest seista?

Marques viitab siin Varro Vooglaiu artiklile «Ajas edasi, tsivilisatsiooniredelil tagasi» (PM, 20.02). Vooglaid kirjutab: «Kõnealusel rahvahääletusel jäi selle grupi esindajate arvamus, kelle elu üle otsustati ja piire seati, üldse arvesse võtmata.»

Kui abort on seaduslik, saavad vanemad otsustada nende elu ja surma üle, kes end ise kaitsta ei saa. Selles väites ei ole midagi demagoogilist.

Marques süüdistab Vooglaidu ebaoluliste küsimuste üle arutlemises. Esiteks ei too ta selle kohta ühtegi näidet, teiseks jääb ebaselgeks, mida ta ise oluliseks peab.

Demagoogia avaldub siin kõige selgemal kujul: artikkel on näiliselt kirjutatud vastuseks teisele artiklile, kuid seal tõstatatud põhiküsimused jäetakse arutelust välja.

Naistearst Kai Haldre artiklis «Inimese veendumused on tähtsad» (PM, 01.03) leiame hea näite demagoogilisest võttest, mida nimetatakse argumentum ad populum (üldisele arvamusele või eeldustele apelleerimine): «Ikka ja jälle kuuleme üleskutseid keelata vaba abort (abordikeelustajad on traditsiooniliselt ka kooli seksuaalhariduse ja rasestumisvastaste vahendite vastu).» See on vääreeldus, mille järgi inimene, kes on abordi vastu, peaks ühtlasi olema ka seksuaalhariduse või rasestumisvastaste vahendite kasutamise vastu.

Tegelikult on suurem osa abordivastastest adekvaatse seksuaalhariduse poolt. Adekvaatseks nimetan sellist seksuaalharidust, mis ei pea aborti enesestmõistetavaks ja igapäevaseks valikuks. Rasestumisvastaste vahendite puhul sõltub poolehoid ilmselt sellest, kas tegemist on raseduse ennetamiseks või varases staadiumis katkestamiseks mõeldud vahendiga.

Sellist olukorda nimetatakse sildistamiseks, kus kellelegi omistatakse üksiku seisukoha või omaduse põhjal ka teised seisukohad, mis on omased mingile kindlale grupile.

Kolumnist Fagira D. Morti artiklis «Mina olen aborti teinud – selline on elu» (EE 21.02) leidub hulganisti demagoogilisi väiteid, siinkohal toon vaid ühe. «Vooglaiu arvates ei tohiks rahvas arvamust avaldada sellel teemal, kuidas käituda idanemapandud eluga.» Võrdleme seda Vooglaiu artiklis toodud algse väitega: «... ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!»

Nagu muuseas on inimeste põhiõiguste üle hääletamine rahvahääletusel samastatud arvamuste avaldamisega abordi teemal. Klassikaliselt nimetatakse seda faktide sihipäraseks moonutamiseks.

Kõik kolm Vooglaiu artiklile vastanud artiklit hiilivad kõrvale ebamugavast tõsiasjast, mis oli Vooglaiu olulisim väide – abort on inimelu hävitamine. Ainult seda eirates saab arvata, et enne sündi võib lapse soovi korral tappa, pärast sündi vajab ta aga hoolt ja armastust, nagu Marquezi artiklist välja tuleb.

Tsiteerin: «Paljudel juhtudel tehakse seda armastusest ning vastutusest, sest ollakse veendunud, et last ei suudeta väärikal kombel üles kasvatada.» Tappa oma laps kantuna armastusest ja vastutusest?

Ehk peaksime oma sõnade üle järele mõtlema. Kui vanemad ei kohtle oma lapsi lugupidavalt ja väärikalt, ei ole lahenduseks laste tapmine, vaid vanemate käitumise mõjutamine ja ümberkujundamine. Oluline oleks teha kõik võimalik, et laste väärkohtlemist vähendada, mitte aga lapsi tappa.

Võib-olla oleks aeg mõisteid defineerima hakata? Alustada tuleks mõistetest «abort», «armastus» ja «vastutus». Siis saab ühiskondlikku arutelu edasi pidada.