Ivo Rull.

FOTO: Egert Kamenik/Postimees

Mis nende paaridega siis ikkagi on, küsib Keskerakonna ja Reformierakonna välireklaamide üle arutledes suhtekorraldusfirma juhataja Ivo Rull.

Kirjanik Olev Remsu naljatles kunagi ühe oma romaani aadressil, et see olevat suunatud nii kõrgintellektuaalile kui kuue klassi haridusega õllesõbrale. Milliseid sihtrühmi püüdsid aga kõnetada poliitilised valimisplakatid, millega paar suuremat erakonda tänavatel laiasid? Pakun, et tegijate arvestuses domineerisid eeskätt teleseepide ja tõsieluseriaalide andunud publik, lihtsakoelised spordi- ja õllesõbrad, venekeelne proletariaat ning orvapartei ja kohukeseerakonna püsivalijad.

Poliitilisel välireklaamil on peamiselt kolm eesmärki. Esiteks kinnitada  püsivalijatele, et ollakse jätkuvalt tegus ning atraktiivne jõud. Teiseks luua muudes meedia- ja suhtluskanalites toimuvale kampaaniale võimalikult soodne foon, püüdes kehtesta valimiste põhiküsimust. Ning kolmandaks tutvustada apoliitilisele pööblile uusi ja värskendada (loe: arvutiprogrammide abil tuunida) vanu nägusid.

Tänavu oli soovi ja jaksu oma plakateid suuremate linnade tänavaile riputada ja bussidel veerema panna vaid Reformierakonnal ja Keskerakonnal.

Ülejäänud loobusid kas raha- ja ideenappuse või 40-päevalise valimiseelse välireklaami keelu tõttu tänavatele tulekust hoopiski. Kuna igati mõistlik on inimesi volikogudesse valida mitte näo, vaid maailmavaate ja tegude põhjal, on välireklaami vähesus kokkuvõttes mõistlike võit. Kuid ilmselt on vara linnaruumi puhtuse üle hõisata. Kohukeseerakond on juba välja tulnud mitme linnaosavanemate nägudega n-ö üritusi tutvustava plakatiga, mis on peaaegu üks ühele sarnased nende ametlike valimispostritega. Rääkimata absoluutselt valimistega mitte seotud kampaania «Tallinn aitab» plakatitest, mis kadusid linnaruumist kohe pärast eurovalimisi, et ilmuda taas välja vahetult enne kohalikke valimisi.

Mida rohkem kandub poliitika tänavatelt leheveergudele, tele- ja raadiostuudiotesse, seda parem meile kõigile. Sest poliitilisi välireklaame ei iseloomusta üldjuhul mitte ainult lihtsakoelisus, vaid ka valskus. Näiteks võinuks kestahes esitada tarbijakaitseametile kaebuse Edgar Savisaare ja Olga Sõtniku ühise valimisplakati suhtes. Tegemist oli ju sisuliselt valijat eksitava reklaamiga, kus Savisaar oli fotol retušeeritud ligi 15 aastat nooremaks ja umbes 30 kilo kergemaks. Või oli siis montaažis teadlikult kasutatud vana fotot – aga kas Savisaar ikka esindab praegu oma kümne aasta taguseid vaateid? Igatahes leian, et veteranpoliitikul olnuks kohane esineda plakatil nõnda, nagu teda praegu healt pressifotolt tunneme.

Mis nende paaridega siis ikkagi on? Paar on arhetüüpne kombinatsioon ning vaid kohalikus poliitilises kommunikatsioonis justkui uus ja huvitav leid.

Paaritumisplakatitega – ikka mees- ja naiskandidaat üheskoos – jõudis Tallinnas esimesena bussidele ja reklaampostidele Reformierakond. Seda fakti peab tunnistama isegi praegune Tallinna linnapea, kes ühes oma hiljutises valimiseelses avalduses ärples, justkui teeks Mart Laar kõike tema eeskujul. Alles nädalapäevad hiljem kattus pealinn keskerakondlaste duettidega, kes lõõritasid lauset «Kes siis veel» vastavalt oma kogemustele kas hüüu- või küsimärgiga.

Reformierakonna paaritumisplakatid oli klassika, kuhu oli sisse põimitud ka oravate tänavuses sõbrapäeva kampaanias hästi toiminud südame ja «Ma armastan…!» motiiv. Täitsa korralik seebiooper ja inimestel jätkus ilmselt juttu kauemaks, et mis on noorel mehel vana naisega pistmist ja vastupidi.

Reformierakonna välireklaami loosung «Värske energia!» oli osaliselt laen roheliste 2007. aasta loosungist «Uus energia». Lisaks tuleb tõdeda, et hulk keskealisi reformareid küll väga värske jõuna ei mõju.

Oravapartei välireklaami kampaania originaalseimaks leiuks oli Tartu linnapea Urmas Kruuse plakatid Ülemistel, mis teadustasid maailma parima linnani jäänud (kilo)meetreid.

Kohukeseerakond leidis end vallandunud välikampaanias paaritujatega ootamatult oravate sabasörkija rollis. Seega pidid nad lõpuks jällegi välja tulema n-ö oma tuntud «headuses» prügikaste katvate solvangute ja valedega: «Reformierakond võtab lasteaedadelt raha!» (tegelikult on hoopiski keskerakondlik Tallinna linnavalitsus vähendanud lasteaiatöötajate tasusid ja samal ajal suurendanud kulutusi propagandale).

«Reformierakond vähendab pensione!» (tegelikult on Andrus Ansip korduvalt kinnitanud, et tema sellesse valitsusse ei kuulu, kes tahab pensione kärpida). «Reformierakond loobub Tallinna Abipaketist!» (Tegelikult on nn Tallinna abipakett vaid Keskerakonna valimiskampaania osa, mille maksavad kinni kõik Tallinna maksumaksjad).

Tõepoolest – kohukeseerakond on jätkuvalt tõsimeelne Goebbelsi õpetuse järgija. Et mida suurem on vale, seda usutavam see on. Ja et mida rohkem valet korrutada, seda rohkem leidub sellesse uskujaid.

Kokkuvõttes kannab aga Reformierakonna ja Keskerakonna välireklaamide kujundikeele sarnasus ka lihtsameelsemate valijateni tõdemuse, et suhtumises võimu on need kaks erakond üllatavalt sarnased. Programmides ja retoorikas mängivad oravad ja kohukesed teineteisele jõuliselt vastandudes jätkuvalt edukalt oma põhivalijaskonna emotsioonidele.

Sarnased välireklaamid aga toovad tahtmatult ja paljudele ehk alateadlikult esile nende parteide laiemale avalikkusele teadvustamata ühisjooni. Alates endiste NLKP liikmete osakaalust mõlema võimupartei juhtkonnas kuni europarlamendis ühisesse fraktsiooni kuulumiseni välja.

Nagu iga mood, on ka praegu kuumad paaritumisplakatid vägagi nakkavad. Juba on hakanud end linnaosalehtedes paaridena esitlema ka sotsid.

Ja kuna iga mõttemäng kujundab omal moel tegelikkust, hakkab võrseid ajama ka plakatlik paaritumine. Küllap saame kunagi seltskonnakroonikate veergudelt lugeda mõnd armast lugu, kuidas kahe poliitiku eluteed põimusid just plakati jaoks ühiselt poseerides.