Kui paavst laseb teistel arvata, mida nad tahavad, siis võiksid ka teised lubada temal arvata, mida ta tahab, ütleb Baltimaade nuntsius Luigi Bonazzi laupäevases lehes ilmunud intervjuus.
Evelyn Kaldoja: ristinakkusoht?
Paljastades kaude tõsise probleemi: tihti looritatakse liberaalsuse tiitliga ebatolerantsi ja teadmatust. Katoliku kiriku puhul siis mõistmatust, et kuigi silmapaistev, on see siiski vaid majakas ning ükski majakas ei sunni end vägivaldselt järgima.
Neil, kes pelgavad, et neid «ristikiriku ajupesuga» kimbutatakse, soovitaksin olla ettevaatlik ka näiteks Martin Scorsese filmidega. Noorena mõnda aega preestriseminaris käinud Scorsese on nii mõnessegi filmi pikkinud kõvasti kristlikke viiteid. Katoliikluse mõjust talle ning veel Hitchcockile ja Francis Ford Coppolale on koguni raamat kirjutatud. Kui hirm kristluse ees vaevab, soovitan nemad oma filmivalikust igaks juhuks välja jätta, kes teab, kust «ristinakkus» külge hakkab.
Teatavale ettevaatlikkusele kutsuksin siis üles ka Lady Gaga suhtes: ta on kloostrikoolis käinud katoliiklane, kes tunnistab huvi teoloogia vastu. Kes teab, kas tema praegune ühemõtteline stiil areneb edasi Madonna kabalaks või siis otsustab ta «Boogie Nightsis» ihuvõlusid täiel rinnal demonstreerinud Mark Wahlbergi eeskujul naasta lapsepõlvekiriku rüppe ja nooruse kristlikus meedias piinlikuks minevikuks tunnistada.
Lisaks peaksid «muinasjutu-uskujate» pelgajad äärmise skepsisega suhtuma ka teatud maailma liidritesse. Kohe kui Tony Blair valitsusjuhi kohalt vabanes, läks ta katoliku usku. NATO eelmine peasekretär Scheffer oli nii usin usklik, et tegutses kodukirikus preestri abilisena. Nüüd NATO uue strateegilise kontseptsiooni koostamist juhtiv Madeleine Albright on episkopaalidega liitunud sünnipärane katoliiklane, kes on kirjutanud raamatu usust ja rahvusvahelistest suhetest.
Hirmus, kas pole? Kui mitte austada kaaskodanike vabadust valida, siis kindlasti.
Katoliiklasi on igasuguseid. 2000-aastase ajaloo ja tänapäeval rohkem kui miljardi liikmega kirikusse mahubki kõike. Häid ja halbu, tarku ja lolle. Terve kiriku üle ei saa otsustada neist halvimate järgi. Nii nagu ateistide samastamine hullu markii de Sade’i või nõukogudeaegsete fanaatiliste kommunistidega tähendaks Salman Rushdie või Umberto Eco alahindamist.
Võib uskuda või mitte, nõustuda paavstiga või mitte, aga kui juba kritiseerida, siis võiks selle aluseks olla midagi põhjapanevamat kui isiklik kogemus mõne sektiga, läbi seitsmenda allika kuuldud ähmane väide või lihtsalt tunne, et Benedictus XVI ja Darth Vader näevad sarnased välja.