Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2152485t1hba74.jpg)
Sakala keskuse konflikt on kestnud juba üsna kaua ja lõpp ei näi veel paistvat. Kahjuks pole see esimene sedalaadi kemplemine ja karta on, et ei jää ka viimaseks. Kuniks lugu värskelt meeles, võiks arutleda, miks niisugused konfliktid tekivad ja kuidas neid vältida.
Arengu takistajad
On tuntud tõsiasi, et kui kuskil hakatakse midagi liigutama, siis tekib kohe vastuseis. Plaanitud ettevõtmine jääb paremal juhul venima, halvemal juhul tuleb seda muuta või mingi hädapärane kompromiss leida. Protesteerijaid hurjutatakse ja süüdistatakse arengu takistamises.
Paraku on aga nii, et kodanikel pole eriti võimalik oma elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida. Üldplaneeringud puuduvad ja detailplaneeringud esitatakse tutvumiseks alles siis, kui kõik otsused on juba langetatud. Jäänud ongi ainult võimalus protesteerida. Oleks ju mõistlik, kui igal linnal või asulal oleks oma avalik arengukontseptsioon, kus kõik on eelnevalt läbi arutatud ja motiveeritud. Seejärel saaks kontseptsiooni raames rahulikult tegutseda ja arendada. Pole vist raske mõista, mille taha areng tegelikult takerdub.
Turvatundest
Lühikese aja jooksul on ühiskonnas toimunud tohutud muudatused. See nõuab uut sorti inimest, kes suudaks kõigi nende uuendustega kiirelt kohaneda. Moodne inimene kistakse lahti traditsioonidest, ühtekuuluvusest, normidest ja väärtushinnangutest. Nüüdisaeg loob killustunud, materialistliku ja egoistliku indiviidi, kes naudib melu ning rändab võõrandumise, tühjuse ja pealiskaudsuse poole.
Paljud ei suuda ega taha nii elada. Nad vajavad traditsioone ja tuttavlikku miljööd, mis aitaksid neil meenutada, kes nad on. Need seosed loovad turvatunde, mis võimaldavad kiiresti muutuvas ajas tasakaalu leida.
Suurem osa kodanikest balansseerib piiri peal ja seepärast ollaksegi valvel, et turvalisust ohustavad muutused tagasi tõrjuda. Kui riik ei mõista oma kodanike vajadust turvatunde järele, siis peavad kodanikud ise seda kaootilist ja hüsteerilist arengut kuidagi pidurdama.
Õiged ja valed otsused
Iseenesest püüdleb inimloomus uuenduste poole, teisiti polegi võimalik. Kuid muudatused ei pea olema suuremad kui vaja. Maja lammutamine ei ole kunagi kuigi mõistlik tegu, liiatigi kui sellel on mingi ajalooline väärtus. Oma tahtmisi saab alati võimaluste järgi kohandada. Me ei kipu ju mõisahooneid hävitama seetõttu, et need on ehitatud võõrvõimude poolt või et nende plaanilahendus ei sobi kavandatud ettevõtmisega. Sakala keskust tahetakse aga just neil põhjustel lammutada. Tegelike kavatsuste varjamiseks kasutatakse termineid «rekonstrueerimine» ja «renoveerimine». Lääne-Euroopas levinud kultuuripärandi säilitamise ideoloogia kohaselt tähendab «rekonstrueerimine» algse olukorra taastamist. Sakala saali rekonstrueerimine tähendaks seega ruumi algse kuju ja kujunduse taastamist. «Renoveerimine» tähendab uuendamist amortiseerunud osade ja konstruktsioonide asendamist sarnastega ilma üldist ilmet muutmata.
Ametnikud tulevad ja lähevad. Paraku ei vastuta keegi oma tegude eest ja halvad otsused silutakse kompromissidega. Vale otsuse täideviimist põhjendatakse väitega, et selle muutmine läheb kalliks maksma. Keegi aga ei vaevu rehkendama, kui palju läheb maksma vale ja halva otsuse tagajärjel tekkida võiv ühiskonnaajalooline kahju. Kindlasti kaaluks see üles ärimeeste saamata jäänud miljonid, kuid niisugust kaotust ei osata ei näha ega hinnata. Kuidas otsustajaid veenda? Vahest ehk faktiga, et Varssavi stalinistlik kultuuripalee on teel maailma kultuuripärandi nimistusse.
Sakala keskusel tervikuna, nagu teistelgi Nõukogude aega iseloomustavatel ehitistel, on kahtlemata suur ühiskonnaajalooline väärtus. Praegune arutu ja paaniline hävitamine lõpeb ükskord tõdemusega, et ajalukku on tekkinud poolesajandiline auk. Kui sellele lisada sõjapurustustena kaotatud ja okupatsiooni ajal hävitatud kultuuripärand, siis on sõnadetagi selge, et tegelikult on see auk tunduvalt suurem ja sügavam.
Kõik meie ümber ei ole kultuuripärand ja paratamatult tuleb teha valik. Kuid valiku tegemine ei saa olla pärast tööd koguneva ekspertgrupi, muinsuskaitseameti peadirektori või kultuuriministri ülesanne. Nende otsused põhinevad isiklikel kogemustel ja hetkeolukorrast tingitud emotsioonidel. Kultuuripärandi selekteerimine peab tuginema ulatuslikele ja süsteemsetele teaduslikele uurimustele ning hõlmama kogu riigi ajalugu tervikuna.
Muinsuskaitsjad ja ründajad
Poolesaja töötajaga muinsuskaitseametis on rohkem kui pooled töötajad inspektorid ja seetõttu oleks õigem asutust ikkagi inspektsiooniks nimetada. Vaatamata sellele et ametnikud on entusiastid ja oma ala fanaatikud, on pidevalt käimas mingid skandaalid ja vägikaikavedamised. Üldsusesse suhtutakse kui potentsiaalsesse vaenlasesse, kes tahab ainult rikkuda ja hävitada. Tehakse nägu, nagu oleks muinsuskaitse midagi niisugust, mida tavainimese mõistus ei võta. Samas peavad kõik eksimatult teadma, kuidas kultuuriväärtustega ümber käia. Meenutagem näiteks Vigala kiriku altari ülevärvimise lugu.
Muinsuskaitsetegevuse eesmärke ega meetodeid ei selgitata, sest inspektorite töö on üks pidev tagajärgedega võitlemine ja tulekustutamine. Vahendite suurust silmas pidades võiks öelda, et tuld kustutatakse lusikaga vett vedades. Sestap ongi teadmata, mis väärtused kuskil asuvad ja kuidas neid hoida.
Tundub, et muinsuskaitsega seotud probleemid saavad alguse juba selle nimest. «Muinsus» on ebamäärane mõiste, mida on raske reaalsusega seostada. Ja kui on kaitsjad, siis peavad ju olema ka ründajad ning konflikt ongi ette määratud.
Kultuuripärandi haldamine
Kultuuripärand ja -miljöö on rahvuslik rikkus, mida tuleb hooldada ja otstarbekalt kasutada. Need on tulevikku suunatud ühiskonna nurgakivid. Väärtuste hoidmine peab saama igaühe südameasjaks, vabatahtlikult ja sundimata. See ei ole võimatu, kui väärtusi tuntakse-teatakse ja nende säilitamise motiivid ning meetodid on kõigile arusaadavad. Kultuuripärandi säilitamine ei saa enam olla üksnes käskudele-keeldudele rajatud antikvaarne tegevus, vaid tähtis osa nii kohaliku kui ka rahvusliku identiteedi kindlustamisel.
Ees ootab suur töö teadmiste arendamine ja levitamine, ühiskondliku arvamuse kujundamine, hoolduse nõustamine ja kultuuripärandi aktiivse kasutuse planeerimine. Seda ülesannet ei suuda täita inspektoritest koosnev asutus. Selle asemele tuleks luua riigiantikvaari amet, kelle ülesandeks oleks välja töötada kultuuripärandiga seotud ideoloogia ja säilitamise meetodid, selgitada eesmärke ning korraldada tööd.
Ülejäänud töö ja vastutus tuleks delegeerida maakondadele ja omavalitsustele. Kohalike muuseumide näol on kompetents olemas, seda tuleb avardada ja tugevdada. Kus siis veel, kui mitte kohapeal peaks teadma, mida, kuidas ja miks! Kõigil on õigus oma kultuuripärandile.