Varro Vooglaid: Ajas edasi, tsivilisatsiooniredelil tagasi

Varro Vooglaid Foto: Postimees.ee

Eelmise nädala Postimehes kirjutas Tiago Marques oma kodumaa otsusest liituda ülejäänud Euroopaga, laiendades abordi õiguspärasuse piire. Riigi peaministri sõnadele viidates nimetas ta sellist asjade käiku uhkusega Portugali astumiseks 21. sajandisse. Kuigi Portugali referendumi ja Tiago Marquesi artikliga seotult võib mõelda paljustki, tahaks juhtida põgusalt tähelepanu kolmele asjaolule.

Abordi olemus

Esiteks on kurb tõsiasi, et tihtipeale eirab kogu aborditeemaline arutelu (sh Marquesi artikkel) kõige olulisemat küsimust ehk siis seda, milles abort seisneb.

Räägitakse vajaliku meditsiinilise abi puudumisest, ebahügieenilistest tingimustest, mõnest selle tõttu surnud naisest, kohtupingi alandusest jms, ent mitte teaduslikust faktist, et sündimata inimene on samavõrd inimene kui me kõik (vt õiguskantsleri 2002. aasta arvamust) ning et seetõttu kujutab tehisabort inimese tahtlikku tapmist.

Seda tõsiasja ei ole võimalik eitada, küll aga saab seda suure eduga demagoogilistel eesmärkidel eirata.

Teiseks peab tõdema, et ühe ühiskondliku grupi esindajate otsustamine, kellel on õigus elule ja sellele piiride seadmine rahvahääletusel, on põhimõtteliselt perversne tegevus.

Kas homme pannakse rahvahääletusele küsimus, kui ulatuslikult tagada vastsündinute, vanurite või aidsi põdevate inimeste õigus elule? Juute puudutavad samalaadsed küsimused on juba kord ühe riigi rahvaenamuse toetusel traagilise lahenduse saanud. Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!

Just kui sellest oleks veel vähe, paistab toimunu eriti ebaõiglasena, lisades eelöeldule tõsiasja, et kõnealusel rahvahääletusel jäi selle grupi esindajate arvamus, kelle elu üle otsustati ja piire seati, üldse arvesse võtmata.

Abitud hääletajad

Teatavasti on sündimata inimesed oma arvamuse väljendamiseks veel liialt abitud. Küll aga ei ole keeruline eeldada, milline nende arvamus võiks olla.

Seega on naeruväärne rääkida isegi demokraatlikust lahendusest.

Kolmandaks on kahetsusväärne, et Portugali otsust serveeritakse naiste võiduna. Hoolimata peavoolu meedia ühekülgsest ja primitiivsest käsitlusest, tuleks mõista ilmsena näivat, et tee naiste väärikuse austamise poole ei saa kulgeda üle nende laste laipade. Arvatavasti tuleneb asjaolu, et Eestis tapetakse igal aastal enam kui kümme tuhat sündimata inimest, suuresti (kui mitte ennekõike) meeste soovimatusest kanda oma tegudega kaasnevat vastutust.

Abordikeelu puudumisel on meestel veelgi lihtsam naisi oma laste tapmisele kallutades «tõelise isase» kombel vastassugupoolt seksuaaliha rahuldamise objektina kasutada ja vastutustundetut elu elada. Loomulikult kaotavad abordikeelu puudumisest traagiliselt ka vastutustundlikud mehed, kellelt võetakse võimalus oma laste elu ja surma puutuvates küsimustes kaasa rääkida.

Veelgi küünilisem on nimetada Portugalis aset leidnud arenguid mitte üksi naiste, vaid kogu ühiskonna võiduks. Kui astumine 21. sajandisse tähendab ühe sotsiaalse grupi kõige olemuslikuma inimõiguse radikaalset piiramist, siis peaksime küsima, kas aja kulg toob alati kaasa tsivilisatsiooni arengu?

Kui sügavalt järele mõelda, siis kas tõesti usume, et ühiskond, mis kantuna tugevamate ihalusest elada ohjeldamatut ja vastutustundetut seksuaalelu, seadustab oma kõige nõrgemate liikmete tapmise, liigub tsivilisatsiooniredelil ülespoole?

Olgu teistega kuidas on, aga sündimata inimesed kindlasti selliseid «arenguid» progressina ei käsitleks. Ent ega nad samas enese kaitseks välja ka ei astu.

Selle referendumiga ei kaotanud mitte üksi Portugali rahvas, vaid kogu Euroopa tsivilisatsioon.