Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba mitu kuud on Sakala keskuse arhitektuurset ilmet armastavate inimeste meeli hullutanud teated rindelt see tähendab uudised sellest, mida arvavad Raine Karbi projekteeritud hoone lammutamisest kultuuriminister Raivo Palmaru, muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu või selline nähtus nagu muinsuskaitsenõukogu juures asuv arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu.
Pahaaimamatule kõrvalseisjale võib sellest kõigest jääda mulje, et just need inimesed ja institutsioonid otsustavadki selle väärika hoone saatuse.
Ometi on see vale. Sakala keskuse saatus otsustati 25. märtsil 2006, kui Tallinna linnavalitsus andis hoonele lammutusloa. Seda kinnitas paar nädalat hiljem kohus, kes keeldus lammutusloa tühistamist isegi arutamast.
Sellest ajast alates on igasugune tegevus Sakala keskuse ümber toimunud selle uute omanike heast tahtest ja on vaid kiiduväärne, et olukorras, kus kogu kupatuse lammutamine on neile juriidiliselt korrektne, vaevuvad nad oma raha põletades kompromissi otsima.