Lugejate kirjad

Foto: Pm

Tõstame käibemaksu Vähendame pensione

Neid kahte lauset koos vaadates tunned, et midagi ei klapi. Kohe tuleb meelde, et ükskord juba vähendati. Meenutagem selle aasta 1. aprilli. Paljud pensionärid surusid alla pahameele, mõned ka pisarad. Riiki tuli aidata. Oodatav elujärje paranemine jäi seoses pensionitõusu vähenemisega tulemata. Kas tahetakse ka teist korda nahka üle kõrvade tõmmata? Nii ei tehta. Enamikus noored otsustajad ja rikkurid, kes armastavad oma arvamust pensionide kohta meedias kuulutada, mis te mõnitate ausalt oma tööd teinud inimesi? Öelge, mida te mõtlete? Sellest, kuidas kindlustada endale harjumuspärane sissetulek või isegi suurendada seda?

«Pensionär» kipub sõimusõnaks muutuma, nagu seda oli «sundüürnik». Kus on need otsustajad, kes avaksid pimedate silmad nägemisele ja kurtide kõrvad kuulmisele? Kuulake – ei pensionide vähendamisele!

A. Kuusik, pensionär

Jätke paabulind rahule!

Keelekasutuses on ikka veel tunda Kniks-Mariiheni sündroomi – häbenetakse rääkida puhast eesti keelt, püütakse seda ikka segada võõrkeelsete sõnadega. See pidavat näitama kõrget kultuuritaset.

Tegelikult näitab see madalat arengutaset ja pugemist välismaalaste ees. Üldiselt on meie kõnekultuur madal.

Mõned näited – väga valusalt riivab kõrva, kui öeldakse «tüdruk-sõber» või «poiss-sõber». Miks ei kõlba enam meil aastakümneid kasutatud «sõber» ja «sõbranna»? Miks peame võtma täpse tõlke ingliskeelsetest sõnadest «boyfriend» ja «girlfriend»?

Häiriv on ka imestushüüdena kasutatav «vau». Vau tähendab paabulindu. Mis me teda kogu aeg kutsume – paabulind vihastab, ajab saba kohevile ja näitab midagi.

Oma väikeste teadmiste varjamiseks kasutatakse lõpmatuid kordi «jne». Tuuakse ainult üks näide ja siis – jne, jne… See näitab piiratud teadmisi – rohkem näiteid ei osata tuua.

Kõnesse on tekkinud ka parasiitsõnu, näiteks «nagu». Seda kasutatakse ohtralt. Ometi peaks teadma, et «nagu» kasutatakse võrdlusena.

Need on üksikud näited eesti keele solkimisest. Võiks veel tuua palju näiteid.

Soovitan hoida eesti keele puhtana. Teadmiste värskendamiseks võiks korrata emakeele algkooli kursust. Soovitan lugeda ka August Kitzbergi «Veli Hennu» (külajutud).

Edith Laiv Mulgimaalt

Orgia Pühavaimu kirikus lõi paljude inimeste hinge mõra

Tahaks kõigepealt arutleda pühaduse mõiste üle. Ühtedele on püha see hetk, kui laulukaare all hardunult lauldakse ja kuulatakse üht teatud G. Ernesaksa laulu, teistele ka veel see, mis on seotud kirikuga ja toimub pühakojas. Siit jooksebki inimeste arusaamades veelahe.

On kahtlemata õigus, kui öelda, et kellamehel kadus toimuva üle kontroll, kui ta piduseltskonna «oma valdustesse», st Püha Vaimu kirikusse lubas. Kuid võrrelda olukorda, kus südaööl, pudel käes, räige tümpsu saatel kirikusse sisse ja välja kakerdatakse, sellega, et «kirikus on ju ka varem tantsitud ja muusikat tehtud», on pehmelt öeldes kohtlane. (Tõsi, nii mõnigi kontsert võiks rahumeeli ka edaspidi toimuda kiriku asemel kultuurimajas või vabaõhulaval, sest kirik on teadupoolest ikkagi kogudusele kuuluv pühakoda, mis on mõeldud sihtotstarbeliseks kasutamiseks, kas see meile meeldib või ei.)

Hea veel, et kiriku ees oma kunsti demonstreerinud tuleneelajal (keda turvamees küll kiivalt pildistada keelas) oli oidu seda mitte teha kirikus. Kui öeldakse, et pühadust ei rüvetatud (kas keegi oleks pidanud veel kiriku nurka urineerima?) ja midagi ei lõhutud – on vast keeruline kokku lugeda, kui paljude inimeste hinge sai kirikus toimunud orgiaga mõra löödud.

P. Lepp,
ajaleht Eesti Kirik, Tallinna Püha Vaimu kogudus

Ettevõtjad kutsusid kriisi esile

Postimehes ilmunud Raimo Ülavere artiklis «Ettevõtja – loll või hull» (PM 13.08) on väga vale arusaam. Ühestki lollist ega hullust ei tule ega saa tulla ettevõtjat. Kõik ettevõtjad on läbi ja lõhku ahned ja uhked inimesed. Just selle ahnuse ja uhkusega ongi tervel planeedil kriisiajastu esile kutsutud. Eesti rahval on vanasõna: «Uhkus ajab upakile, ahnus ajab auku.» Mida ahnem on ettevõtja, seda lähemal on pankrot. Ärge ajage pilli lõhki!

Endel Pajupuu, Keila