Vello Vikerkaar: värsked lubadused

Foto: Toomas Huik

Rahvusraamatukogu on vähemalt sama kasulik kui Pirita valgusfoorid

Keskerakond lubab uut foori Piritale. Reformierakond lubab «värsket energiat» ja Haapsalu muutmist Põhjamaade Veneetsiaks. Need on nii kenad asjad, aga tegelikult tahaks ma hoopis, et rahvusraamatukogu oleks lahti rohkem kui kõigest seitse tundi päevas.

Lõppeks, kui «missiooniks» on, nagu väidab raamatukogu veebileht, «suurendada ühiskonnas teadmistele rajanevat algatusvõimet, teadlikkust ja vastutustunnet, edendada Euroopa ühisväärtusi, kultuuri, demokraatiat ja riiki» ning «tagada Riigikogu, Vabariigi Presidendi Kantselei, Vabariigi Valitsuse ja riigiasutuste infoteenindus», siis kuidas saab kõige sellega toime tulla pelgalt seitsme tunniga?

Võib-olla leidub maailmas veel sama kõrge tasemega raamatukogusid, mis oleks nii vähe avatud, aga mulle pole neid ette juhtunud. Kongressi raamatukogu Washingtonis on avatud kolmteist tundi. Briti Raamatukogu on avatud vähemalt kümme tundi. Isegi  Bibliothèque nationale de France on avatud kella üheksast viieni.

Eesti Rahvusraamatukogu aga teeb uksed lahti hiljem ja paneb kinni varem kui Pariisi moekate rõivaste butiigid.

Rahvusraamatukogu pole vahest nii populaarne kui Pirita valgusfoorid, aga see on vähemalt sama kasulik. Kui saabuda sinna avamise ajal kell üksteist, mängib vaimustav muusika. Ma ei ole just hea muusikatundja, aga võin kinnitada, et rahvusraamatukogu temaatiline lugu täidab hoone lootuse ja ootusega, et kohe-kohe tõuseb kuskilt raamatute tagant mõni noor uurija ja hüüab võidurõõmsalt: «Heureka!»

Juba sisenemine raamatukokku on nauditav. Turvamehed on äärmiselt viisakad. Neil on hea näomälu ja nad tervitavad kenasti, mis tekitab mulje, nagu siseneksin omaenda koju – nagu see õieti minu kui maksumaksja puhul peabki olema.

Turvamehed sobituvad imehästi sadu tuhandeid raamatuid, teadmisi ja traditsioone sisaldavasse hoonesse. Alates läikima löödud kingadest kuni kenasti silutud juusteni osutab kõik sellele, et nii nemad kui kõik teised hoone töötajad hindavad kõrgelt seda, mida nad kaitsevad.

Arhitektuuri poolest on rahvusraamatukogu üks väheseid nõukogudeaegseid hooneid, mida ma olen näinud ja mida vihm ei ole veel maa pealt ära pühkinud. See on nagu linnahall, ainult et ehitajad olid ilmselt sel päeval, kui nad betooni segasid, päris kained.

Ma ei ole ainuke, kes seda kõike hindab. Vaevalt leidub päeva, mil ma ei kohtaks raamatukogus mõnda eesti kultuuritegelast. Olen näinud Andrus Kivirähki rohkem kui viiel korral ning Andrei Hvostov paistab olevat raamatukogu söökla püsikunde (ta tellib ikka tatraputru). Olen seal silmanud Hardi Volmerit ja pole võimatu, et nägin isegi Jaan Kaplinskit.

Võib-olla tulevad nemadki sinna hankima lootust ja optimismi. Isegi pimedaimal talvepäeval võib sealt leida valgust. Vaade kaheksandalt korruselt (ja lugemislaudadele langev päevavalgus) on midagi, mida ei leia kesklinna kallitest klaastornidest, kus pealegi tuleb pinna eest metsikult maksta nagu Stockholmis.

Räägitakse, et üks tänapäeva Eesti kontorielu plusse on stiilsed kaastöötajad.

Raamatukogu ei peta ootusi ka selles osas: kuuenda korruse õigusteaduse lugemissaalis leiab küllaga keni neide. Ma ei ole päris kindel, mida see kõneleb Eesti kohta. Minu kodumaal olid naissoost juristid midagi, mida tuli kohe kindlasti vältida.

Aga selles lugemissaalis on asju, mis võivad köita kõiki. See on selline koht, kus võid minna helistama ja sellest hoolimata hoida läbi klaasseina oma sülearvutil silma peal.

Päris kõik ei ole muidugi imeline ka selles raamatukogus.

Kohviku hinnad tunduvad olevat veidi ülepaisutatud. Peaaegu kakskümmend krooni tahetakse nähtavasti Põhja-Euroopa kõige kehvema espresso eest – ruumis, mis nägi samasugune välja juba Lenini ajal. Ja kohviku vanimal töötajal (kes peab olema sündinud 1870. aastal nagu Lenin) on komme vaadata sulle pingsalt otsa, kui sa pole tema meelest piisavalt kiiresti viinud tagasi ajalehte, mille letilt võtsid. «See on mul isiklik,» olen ma ära õppinud ütlema, mis on mõnikord ka õige, aga tekitab tema näole alati kahtleva grimassi.

Kohvik on siiski imeline selles mõttes, et seal saab jälgida, kuidas konverentsidel osalejad valguvad sööklasse. Nad on enamasti väga korralikult riides ja astuvad energiliselt, pakatavad värskest energiast (sellest tõelisest), olles saanud teada midagi uut – või vähemalt kavaldanud ülemuselt välja igapäevatööst vabad hetked. Hindamatud on ka kohvikus klatšivad pensionärid, terved lauatäied ülimalt viksilt ja viisakalt rõivastatud lobisevaid vanureid.

Kõige rohkem meeldib mulle rahvusraamatukogu juures see, et seal käivad tavalised inimesed, nii et see kujutab endast otsekui inimlikkuse saarekest linnas, mis mõnigi kord jätab ebainimliku mulje. Tallinn kannatab minu meelest identiteedikriisi käes ja rahvusraamatukogu on ainus koht, mis on kohe kindlasti «normaal­ne». See on üks väheseid kohti linnas, kus kindlasti ei ole kunagi pargitud musta luksussedaani kõnniteele nii, et ukse juurde ei pääse siit- ega sealtpoolt.

Aga «normaalne» tähendab kardetavasti seda, et see on normaalne ka poliitikutele ega tõuse sestap üldse valimiskampaanias esile. Ma olen raamatukogus näinud küll kirjanikke ja heliloojaid ja teisi kultuuriinimesi, aga ainult üht poliitikut, kelleks oli Jaak Aaviksoo, kes uuris vestibüülis Lähis-Ida sõjafotode näituse plakatit.

Vale oleks vahest järeldada, et poliitikuid ei näe seal sellepärast, et raamatukogu on teadmiste omandamise koht ja poliitikud on see inimtõug, kes usuvad, et neil on vastused juba olemas. Võib-olla pakutakse lihtsalt Toompeal tasuta kohvi? Või ei pea poliitikud raamatukogu seksikaks?

Siiski – see, et raamatukogutöötajad ei ole veel poseerinud Playboys (lugemisprillid kenasti nina peale lükatud nagu Rein Langil), ei tähenda veel, et raamatukogu ei ole seksikas. Tõsi, et seda mõista, tuleb seal natuke aega viibida.

Lähenevad valimised on esimesed, kus mul on õigus anda oma hääl – lõpuks ometi olen ma olnud viis aastat järjest «sisse kirjutatud» –, aga selle saamiseks läheb vaja kindlasti midagi enamat kui uus valgusfoor Pirital või plakat klanitud Ninja-tüdruku ja Tiit Terikuga.

Selleks ei piisa isegi «värskest energiast», mida iganes see loosung ei tähendaks. Kuidas oleks hoopis värske lisatunni või paarigagi rahvusraamatukogus?