Arvo Pärdi kahuripauk

Arvo Pärt Illustratsioon: illustratsioon Andrus Peegel

Kui Postimees ja Sirp trükkisid 4. septembril ära Eesti viimaste aegade kuulsaima helilooja Arvo Pärdi avaliku pöördumise kultuuriavalikkuse, Tallinna linnapea, kultuuriministri ja Eesti Vabariigi presidendi poole Tallinna Kammerorkestri asjus, siis ei mõjunud see õõvastavalt mitte ainult kultuuriavalikkusele endale, keda Pärdi pöördumine otseselt puudutas, vaid igaühele, kes Eestis veel lehti loeb, raadiot kuulab või telesaateid vaatab.

Pöördumises tunnistas maestro, et tal on väga valus ja häbi ning teda teeb lõpmata kurvaks, et pärast kolmekümneaastast äraolekut Eestist kohtab ta «jälle nii tuttavaid kultuurigenotsiidi ilminguid».

Genotsiidi-etteheide on midagi niisugust, mis piltlikult öeldes äratab surnudki üles. Et Pärdil oli ja on jätkuvalt tõsi taga, kinnitas ta ka keeldumisega lubada Tallinna Filharmoonial, kelle all kammerorkester tegutseb, esitada oma 4. sümfooniat.

Ent sellelesamale klassikalisest muusikast enamasti kaugel seisvale tavalugejale, kes nüüd «genotsiidi ilmingute» kogupauguga intriigi haarati, jääb siiamaani uduseks, mis siis ikkagi tegelikult toimub. Sest tema jaoks sulavad üheks tervikuks Tallinna Filharmoonia, Tallinna Kammerorkester, Tallinna Filharmoonikud.

Nende omavahelised seosed, alluvussuhted ja mängureeglid on midagi niisugust, mis peaksid olema käsiteldavad kollektiivide ja nende juhtide ning ametiisikute endi tasandil.

Seepärast laiutabki «tädi Maali» käsi ja küsib, kas siis tõesti oli vaja Arvo Pärdil endal lajatada, et üks muusikakollektiiv teiste hulgast avalikkuse tähelepanu orbiidile lennutada.

Ja võib-olla rehmab ta isegi käega, et küllap on see üks loomu poolest tundliku ja ettearvamatu kunstirahva omavaheline mõõduvõtt, kapteni(te) poolt vaadatuna mäss laeval, madruste poolt vaadatuna aga suurte loojaegode ambitsioonide kokkupõrke mahalaadimine ühe muusikakollektiivi peal.

Ent teiselt poolt võib ka dramaatiliselt jätkata ja küsida, kas Pärdi sekkumine oma autoriteediga ei hoiata mitte selle eest, et suurimaks ohuks eesti kultuurile on, kui loominguline ind asendub väiklase nägelemise ja vastastikuse arveteõiendamisega.

Kui see on nii, siis tulistas Pärdi kahur muidugi õiges suunas.