Veikko Maripuu: Riik ei peaks soodustama kulutamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti elu valimiseelses tsüklis on taas tõstatatud maksupoliitika teema. Valimiseelsetes debattides pole ometi olnud kuulda ettepanekuid, mis oleks suunatud Eesti ühe teravama majandusprobleemi lahendamisele. See on ohjeldamatu tarbimine ja rahva langemine suurpankade laenutoodete ikke alla.
Samas pole viimasel ajal ühtki majandusfoorumit, kus ei räägitaks vajadusest ergutada säästmist. See tähendab muutusi suurpankade jõulise lobitöö tulemusel kujunenud maksusüsteemis, mis õhutab eluasemelaenude võtmist ja on loonud järsu eelisseisu pangahoiustesse investeerimisel, et lisaks pankade omanike Eestisse suunatavatele rahavoogudele odavat raha hankida.
Eesti õiglane ja lihtne maksusüsteem on illusioon. Näiteid, mis selle müüdi kummutavad, pole raske leida, alustades investeerimist puudutavatest maksudest. Praegu käsitletakse investeerimise võimalusi erinevalt, piirates inimeste pikaajaliste säästmisvõimaluste valikuid.
Intresside maksustamine
Pankade makstavad intressid on eraisikule maksuvabad, samas ei ole maksuvabad investeerimisfondide ega ka muude äriühingute makstavad intressid.
See süsteem soosib suurpankasid, kellele on raha kaasamine tehtud eriti soodsaks ning seda just hoiuste osas. Põhjendus olemasolevale ebavõrdsele kohtlemisele on üsnagi uskmatu suurpankade administreerimissüsteemide võimetus. Tegelikke põhjuseid tuleb otsida siiski kasumiaruandest.
Lisaks sellele, et pangad on sillutanud selliste erisätetega endile väga soodsa võimaluse odavate hoiuste hankimisel, on pangad ametnike vaikival heakskiidul hoiuse tõlgendamisel loomingulised. Hoiuste nime all on toodud turule investeerimishoiused.
Need majanduslikult sisult sarnased fondiinvesteeringutega, kuid vormilt hoiused võimaldavad pankadel pakkuda investeerimislahendusi hoiustele kehtiva ülisoodsa maksumääraga, kusjuures formaalsetel põhjustel peetakse ühe tulu intressiks, teise tulu kapitali kasvuks ja erinevalt hoiustest kuulub fondidest ja väärtpaberiportfellidest saadav kasum maksustamisele.
Võrreldes investeerimisfondide tasustruktuuridega on investeerimishoiuste tasusüsteem palju läbipaistmatum. Investorile garanteeritakse tavapäraselt mingi osa põhisummast, samal ajal kui intress sõltub hoiuses märgitud väärtpaberite või indeksite hindade tõusust ja langusest. Seetõttu on nende toodete kogutasud võrreldes avatud investeerimisfondidega enamasti kõrgemad. Kui palju pank selle pealt tegelikult teenib, on tavainimesele teadmata.
Sellised tooted moonutavad ka investeerimistoodete turgu ning vähendavad konkurentsi, sest loovad investeerimise võimaluste pakkumisel eelised vaid käputäiele pankadele.
Investeerimisfondide osas on Eestis rakendatud säte, mis jällegi soosib suurema jaekanalite võrguga suurpanku. Nimelt on võimalik vahetada ühe investeerimisfondi osakuid teise vastu sama fondivalitseja raames ilma tulumaksu rakendumiseta. Kuid juhul, kui eraisikust investor müüb fondiosakud ühe varahalduri juures ja ostab sama raha eest teise varahalduri investeerimisfonde, siis vaadeldakse vahetust kui väärtpaberite võõrandamist, kus tulu saamisel rakendub tulumaks.
See säte piirab teravalt konkurentsi ja kõige olulisem vähendab märgatavalt investorite võimalusi oma investeeringuid hajutada. Vaadates pankade avalikus pakkumises olevaid investeerimisfonde, siis on need tavaliselt suunatud investeeringutele Ida-Euroopa piirkonnas.
Turusituatsiooni ja majandusväljavaadete muutuste korral ei ole investoritel võimalik sama varahalduri toodete raames leida hästi hajutatud investeerimisvõimalusi. Kui sellist diskrimineerimist ei oleks, suureneks kindlasti inimeste huvi investeerimise vastu.
Eraisikute väärtpaberiportfellidega on hoopis kriitilised lood. Muutma peab olukorda, kus maksusüsteem diskrimineerib selliseid eraisikutest investoreid, kes ei pea vajalikuks või kellel pole võimalik luua äriühinguid.
Eraisikud maksavad tulumaksu väärtpaberite võõrandamisel saadud kasult, osa juhtudel dividendidelt, kuid äriühingutel sellisel juhul tulumaksu ei ole, v.a kui ühing tulu omanikele välja maksab. Äriühingu loomine investeerimise eesmärgil tasub end majanduslikult ära vaid piisavalt suurte mahtude juures. Ebaõiglaselt kannatab jällegi tavainvestor.
Lahendused on lihtsad
Lahendused ebaõiglase süsteemi muutmiseks on lihtsad. Maksusüsteemi tuleb muuta, et see soosiks pikaajalist säästmist ja investeerimise hõlbustamist laiapõhjaliselt. Maksustamispoliitika tuleb investeerimisvõimaluste kaupa ühtlustada.
Investeerimisele rakendatavad maksusoodustused peaks laienema kõigile sarnastel põhimõtetel investeerijatele võrdselt. Tuleks muuta intressivabaks ka äriühingute ja fondide makstavad turutingimustel intressid.
Fondiinvesteeringud tuleks muuta maksuvabaks, käsitleda võrdselt fondidega ka portfelliinvesteeringuid. Fondivahetusel tuleks jätta maksustamata üleminek ühest Euroopa Liidu fondivalitsejast teise. Võimaldada ka eraisikutel maksuvabastust tulule, mida ei ole investeerimistegevuse vältel investeerimisportfellist välja võetud.
Niikaua, kui keskkond soosib peaasjalikult kulutamist ning investeerimine, säästmise üks komponente, on poliitilises retoorikas tihtipeale võrdsustatud spekuleerimisega, ei saa turu iseregulatsioonile loota.
Juba enne eelmisi valimisi käivitus Eestis pensionireform, mis tegi esimese tõsisema sammu pikaajalise säästmise ergutamisel. Et pensionireform osutus arvatust edukamaks, näitab, et eestlased suurendavad hea meelega pikaajalist säästmist, kui neile luuakse selleks sobiv keskkond.
Võib arvata, et suurpankade esindajad soovivad selle artikli argumendid kahtluse alla seada, eriti mis puudutab hoiuste eristaatuse muutmist. Kuid enamik Eesti panku, kelle kasumid on Eesti mõistes hiiglaslikud, kuuluvad välisomanikele. Kasum liigub Eestist välja, probleemid aga jäävad meiega.
Kuidas Eesti inimesed oma tööga teenitud tulu paigutavad, kas välispankade taskutesse või investeerivad oma tuleviku kindlustamiseks, siin on vaja riigilt otsustavaid tegusid.