Jevgeni Primakov «Maailm ilma Venemaata? Milleni viib poliitiline lühinägelikkus» Rossiiskaja Gazeta, 2009 239 lk

FOTO: Repro

Sel aastal on ilmunud kaks raamatut, millest kumbki heidab omal moel valgust välisvaatleja jaoks hämarale, paljuski arusaamatule, müstiliseks nimetatud vene hingele. Vaatleja Igor Taro luges mõlemat. Äkki on siiski kõik palju lihtsam? Äkki ongi nii, nagu paistab?

Vene välispoliitika korüfee, eksvälisminister ja endine välisluure juht Jevgeni Primakov sai maha kirjatööga, mis teatab veel enne sissejuhatuse algust, et tegu on objektiivse analüüsiga Venemaa kohast ja rollist tänapäeva maailmas. Ja punkt.



«Maailm ilma Venemaata? Milleni viib poliitiline lühinägelikkus» pole diplomaadi, luuraja ja aastaid kohakaasluse alusel Pravda korrespondendi ametit pidanud Primakovi säravaim üllitis. Aga see pealkiri ühes pretensioonika avalöögi ning justkui palvetava kogenud nuhi pildiga esikaanel ei lase  raamatuletist lihtsalt mööduda.



Primakovi pole lihtsalt kirjamees, vaid pikaajaline Venemaa välispoliitika kujundaja. Tema kuulsaimaks žestiks oli peaministrina 1999. aastal Washingtoni visiidile suundunud lennuki ringikeeramine Atlandi kohal, vastuseks Belgradi pommitamisele. Ei puudunud palju, et Primakov oleks Kremlis Jeltsini välja vahetanud.



Kahtlemata mõistab ta, mida mõtleb praegune Vene poliitiline eliit. Või vähemasti kirjutab ta nii, nagu Vene välispoliitiline eliit tahab, et mujal arvataks, kuidas nad mõtlevad.



Hoopis teine lugu on kuu aega enne autori surma kordustrükina välja antud Vassili Aksjonovi romaaniga «Krimmi saar». Antiutoopia, mille keskmeks on keset Musta merd arusaamatul kombel õitsema jäänud valgekaartlaste väike kodanlik Venemaa ehk seesama saar, mida embab üle mere laiuv sotsialistlik metropoolia.



Võib-olla leidis see 1979. aastal kirjutatud, esmalt USA emigratsioonis 1981. aastal välja antud «Krimmi saar» tee suure Vene kirjastaja kordustrükki tänavu suvel kuu aega enne autori surma seetõttu, et mulluse Vene-Gruusia sõja valguses hakkas eriti teravalt päevakorda tõusma Ukraina Krimmi poolsaare küsimus. Kuigi säärast paralleeli võib nimetada ka tordilt ülemise kihi koorimiseks.



Romaani sisu peitub kahe samaaegselt eksisteeriva Venemaa kujutamises, mille vahel laiub üüratu mõistmatuse kuristik. Ühelt poolt masendav Nõukogude tegelikkus, teisalt särav vene Hongkong, mis ihkab emamaaga ühineda, adumata selle sammu tagajärgi.



Krimmi probleem leiab ka Primakovi raamatus kajastust, kuid sellest veidi hiljem. Alguses tuleb ajas tagasi minna. Primakov on valinud selleks perioodiks Teise maailmasõja eelsed aastad. Olgugi et viimaste nädalate jooksul pole Venemaal 1930ndate aastate lõpu teemal sõna võtnud vist veel vaid riigi peasanitaararst, väärib multipooluselise maailma doktriini autorist korüfee ajalooekskurss väljatoomist oma tõlgenduste poolest. Primakov alustab oma doktriinile aluse ladumist mineviku vigade märkimisega.



«Eriti tuliselt ilmutasid end ühepooluselise maailma püüdlused pärast Esimest maailmasõda. Nende püüdluste epi­tsentriks olid Saksamaa ja Nõukogude Liit.» (lk 10) Seda võrdlust kiirustab autor siiski täpsustama: «Ma ei tahaks olla kahtlustatud püüetes panna nende riikide vahele võrdusmärki – kaugel sellest.»



Hoolimata sellest ta tunnistab, et mõlemad režiimid püstitasid enam-vähem samu eesmärke. Selle vahega, et fašistlik Saksamaa üritas saavutada soovitut jõuga, kuid NSV Liit püüdis panustada sotsialismi võidule sihtriikide sees, lootes sotsialismi eelistele. Jäägu viimane väide Kremli ajaloofalsifitseerijate komisjoni uurida, kuid just niisugune on autori esimene oluline lähtepunkt.



Teiseks. Nõukogude Liidu lakkamine oli saatuslik viga, mille panid kõigi liiduvabariikide tahte vastaselt toime kolm joodikut. «Kuid Jeltsin, Kravtšuk (Ukraina NSV juht) ja Šuškevitš (Valgevene NSV juht) tavatu kerguse, ja nagu hiljem ilmsiks tuli – julgustatud üüratust hulgast joodavast –, kirjutasid Belovežskaja Puštšas alla Nõukogude Liidu likvideerimisele.» (lk 12)



Tsitaat XX sajandi suurima geopoliitilise tragöödia kohta kõlas Kremlis president Vladimir Putini läkituses juba mõne aasta eest. Primakov selgitab selle väljaütlemise vajadust oma raamatus tõdemusega, et liberaalidel pole tänapäeva Venemaal kohta, kuna valdav osa rahvast elab sügavas Nõukogude nostalgia meeleolus.



Millega seda võiks seletada? Ehk kergitab saladuseloori autori välja toodud korraliku riigikodaniku omadus: «Üheks peamiseks Venemaa kodaniku tunnuseks peab olema patriotism. See on armastus Kodumaa, oma rahva vastu.» (lk 135)



Nüüd peab Primakovi raamatu korraks kõrvale panema ja avama Aksjonovi romaani «Krimmi saar». Järgneb dialoog saare eduka väikepoepidaja ja KGB-lase vahel.



Esimene on sisse võetud demokraatliku Krimmi Nõukogude Venemaaga ühendamise ideest. Tema silmi üritab avada saare õitsvast kapitalismist lummatud luuraja: «Härra Merkator, ütlen teile ausalt, et teie poest ei saa siis paljutki osta, pean teid kurvastama, aga te ei saa sotsialismi tingimustes kelkida kaubavalikuga, mul on väga kahju, aga teil saavad siin olema pikad järjekorrad ja jäle hais…» (lk 362)



Liidust väljasaadetud Aksjonov kujutas Brežnevi ajastu lõhet lumpen-proletariaadi ja lihtrahvaga ekstaasis ühte sulada sooviva intelligentsi vahel. Täna sobiks nende asemele ühelt poolt Garri Kasparov ja teisalt Primakovi kirjeldatud nostalgitsev enamus.



Tingimusteta armastus kodumaa vastu, mida riigimees Primakov eeskujulikule kodanikule omistab, on näitlikult maalitud usside kahekõnes. «Kuule, isa, kas ussid võivad elada ka õuna sees?» – «Jah, mu poeg.» – «Aga miks meie siis sõnnikus peame elama?» – «Tead, poiss, on olemas selline asi nagu Kodumaa…»



Teistsugust kodumaa-armastust propageerivad ühiskondlikud kihid, need, kes peavad vajalikuks vähemalt üritada sõnniku seest jalga lasta, on Primakovi ülevaateraamatus nimetatud «liberaalideks» (lk 14, autori jutumärgid), «demokraatideks» ja grupikesteks (lk 99, vastukaaluna nostalgiat tundvale enamusele), liberaal-dogmaatikuteks (lk 105) ja pseudo-liberaalideks (lk 109).



Arvata võib, et laias laastus käivad kõik need mõisted Venemaa selle poliitilise spektri kohta, mille osaliste nimed on tabu nii Vene kesktelevisiooni uudistes kui ka riikliku Rossiiskaja Gazeta kirjastuse avaldatud Primakovi raamatus. Neid justkui ei ole olemas, aga nad eksisteerivad määramatu kurjuse kehastusena.



Keegi ei väida, et demokraatia kui selline Venemaale halb oleks. Kõige vähem lubab seda endale staažikas Kremli tšekist.



«Demokraatia või diktatuur. Sellist dilemmat Venemaa ees pole… Läänes arvatakse, et võitluse tugevdamine stabiilsuse nimel, territoriaalse terviklikkuse nimel on vastuolus demokraatia püüdlustega…» (lk 134)



«Demokraatia meie riigis on võimuvertikaali ja föderaalse riigikorralduse täiustamisest lahutamatu…» (lk 135)



Venemaa sisepoliitilist demokraatlikku kurssi iseloomustab selle kohaselt püüd tsementeerida stabiilsust. «Paraku stabiilsus ei säili iseenesest. Selle hoidmiseks on tarvis pingutada.» (lk 99)



Võrdluseks lähiriikidega, kus leidsid aset pettumust tekitanud sündmused, mille ajel tulid võimul lääne poolt kilbile tõstetud «demokraadid» (lk 99), tunneb Vene eliit, et teda on selles suhtes edu krooninud.



«Medvedevi kandidatuur pole määratud mujalt – see oli Putini enda valik, kes võinuks säilitada presidendi ametikoha, tegutsedes riigiduuma enamuse kaudu, mis oli valmis tegema põhiseaduslikke muudatusi kolmanda ametiaja võimaldamiseks.» (lk 100)


Putinist teeb demokraadi ainuüksi see, et ta ei soostunud ise kolmandal ametiajal jätkama, määrates enda asemele 2007. aasta detsembris telelavastuses nelja parteijuhiga «kilbile tõstetud» Medvedevi.



Vaatamata oma «erilise tee» ja suveräänse demokraatia rõhutamisele, pidevale vastandumisele läänele, eriti USA-le, hellitaks Vene eliit Primakovi kehastuses justkui lootust saada mingilgi määral «nende» sarnaseks.



«Ma ei välistaks, et Venemaa võiks isegi Euroopa Liiduga liituda, kuid see on teostamatu. Liidu loojad kardavad, et kui ta oma mastaapidega ei litsu just ELi laiaks, siis võib tekitada «kahepealisuse».» (lk 158) Nagu näha, pole takistuseks ühiste väärtuste puudumine, vaid pelgalt tehniline hüpoteetiline kahe keskuse tekkimine – Moskvasse ja Brüsselisse.



Siit näiteks ka teema, mis sai peamiseks USA-Venemaa suhete sooja ümberlülituse kandjaks – tuumarelvade piiramise lepe. Olgugi et külma sõja ajastusse tagasipöördumine ei mõju just puhtalt lehelt alustamisena, oli see Venemaale ainus võimalus tunda end vähemalt milleski USA-le võrdse vastasena.



Kui vastandumise retoorika kõrvale heita, leiab Moskva end läänes kasulike partnerite seltsist: «Kuid Venemaa pole häälestunud mitte konfrontatsioonile USA, läänega, vaid võrdsele ja mõlemapoolselt kasulikule koostööle energeetika vallas.» (lk 162)



Kõige ilmekama koostöö näitena on toodud Nord Streami gaasijuhe, mis jätab «olemasolevate torujuhtmetega riigid ilma võimalusest Venemaad šantažeerida» (lk 153), ja eelkõige seetõttu leiab Primakovi hinnangul suurt vastuseisu Poolas, Ukrainas ja Baltimaades, kes sooviksid Vene gaasitransiidi suurenemise pealt hiigelkasumeid teenida.



Lisaks lasub Ukrainal tänuvõlg Hruštšovi kingitud Krimmi poolsaare eest, mille «probleemi» pole Vene eliit nähtavasti päevakorralt päris maha võtnud. «Venemaal pole sugugi vähe neid, kes pole nõus Krimmi üleandmisega Ukrainale. Veel rohkem on neid, kes on vastu Vene kangelaslinna, nagu seda põhjendatult kutsutakse, Sevastopoli eraldamisele Venemaast. Selliste mittenõustujate arvu suurendab kahtlemata Ukraina liitumine NATOga.» (lk 182)



Pöördume taas Aksjonovi romaani poole, mis algselt polnud kirjutatud nii pinnapealsete seoste loomiseks, kuid need seosed võimendusid Vene armee brutaalse sõjakäigu valguses Gruusiasse läinud aastal: «Kas selle niinimetatud Krimmi probleemi lahendamiseks piisaks kindral N-i dessandi väeüksusest?» Sedasi kõlab «Krimmis saares» küsimus salajasel nõudpidamisel kusagil Lubjanka kõrgemate korruste kabinetis.



Tankimanöövreid 2008. aasta augustis põhjendas Primakov kokkuvõttes nii: «Arvata, et Moskva jätab alati vastuseta tema suunal tehtavad rünnakud, eriti Kaukasuse piirkonnas – Vene huvide ajaloolises regioonis, tema vahetus «kõhualuses» –, oleks lihtsalt naiivne.» (lk 208)



Rõhutades pidevalt võrdusmärkide lubamatust 1930ndate Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, lubab Vene välispoliitiline ladvik endale jätkuvalt «ajalooliste huvide piirkondade» retoorikat. Nagu MRP  sõlmimise ajal.



Natsidega sõlmitud pakti õigustamiseks on Venemaa juhtkond teinud Teise maailmasõja alguse aastapäeva eel muljetavaldavaid pingutusi. Kas on seda võimalik selgitada muuga kui samastumisega tolleaegsete tegelastega, kusjuures mõlema poolega? Ühe poole «õigustatud huvisid» vastavalt «tolleaegsele rahvusvahelisele õigusele» on võimatu käsitleda teisest poolest sõltumatult.



Ja sellepärast kõlasidki äsjase Poola-visiidi käigus Putini suust vaid udused ja kohati koguni otsest ajaloo falsifitseerimist teenivad märkused, nagu näiteks väidetav MRP hukkamõist Vene seadusandjate poolt, mida tegelikkuses pole kunagi toimunud. Tänapäeva Venemaa parlamendi segiajamine 1989. aasta NSV Liidu rahvasaadikute kongressiga võis olla nii meelega tehtud kui ka Nõukogude nostalgiale viitav freudism.



Küll annavad võimueliidist pärit kirjamehed veel piisavalt põhjust Venemaa raamatupoodides luusida ja nende tööde tudeerimisel märkusi teha. Pseudonüümi Natan Dubovitski all avaldatud romaan «Okolonolja» («Nullilähedal») tõotab Vene pressi teatel kirjutada presidendi administratsiooni asejuhi Vladislav Surkovi igaveseks vene romanistide sekka, ühes Tolstoi, Dostojevski ja Peleviniga…



Raamat


Jevgeni Primakov


«Maailm ilma Venemaata? Milleni viib poliitiline lühinägelikkus»


Rossiiskaja Gazeta, 2009


239 lk



Vassili Aksjonov


«Krimmi saar»


Eksmo, 2009 (kordustrükk)


448 lk