Kaugushüppaja Ksenija Balta liitumine Keskerakonnaga on pälvinud teravdatud ja kriitilist tähelepanu.
Jan Kaus: isiksuse müügist
13. september 2009, 10:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe eelmise nädala meelelahutuslisas Arter oli Priit Pulleritsu pahane artikkel «Kuratlikud tehingud», kus hurjutada saavad lisaks Baltale ka teised Keskerakonnaga liitunud avaliku elu tegelased. Artikkel rõhutab, et ennast (kesk)erakondlikult sidunud sportlased ja lauljad peidavad oma liitumist «õõnsa, kohati suisa valeliku retoorika taha».
Nii ta paistab tõesti paraku olevat, aga artikli hoiakuga kaasneb mitmeid teisi küsimusi. Esiteks võtab Pullerits oma loos Keskerakonda neeldunute nahutajaks IRLiga liitunud sportlasi. Endine silmapaistev purjetaja ja praegune silmapaistmatu IRLi poliitik Toomas Tõniste hüüatab dramaatiliselt: «Aga kui kõik on ostetav ja müüdav, siis kuhu ühiskond jõuab?» Loomulikult võib püstitada hüpoteesi, et Tõniste liitus IRLiga seetõttu, et Eesti elu isetult paremaks luua ning Balta Keskerakonnaga selleks, et ahnelt oma kaukaid täita. Võib-olla on vastupidi, ja võimalikud on veel ka muud versioonid.
Põhiline ongi siin tõsiasi, et igasugune parteipoliitikaga seostumine ja sidumine toobki kaasa paranoia süvenemise, millele omal moel viitab Pulleritsu artiklis ka IRLi poliitik Erki Nool: «Kui üks võistlus läheb tuksi, tuleb kohe kriitika, et näe, kuradi Keskerakond.» Ma isegi mõtlesin, et kuna asetan siin kahtluse alla Keskerakonda kritiseerinud IRL-lase sõnad, peaksin ehk rõhutama, et pole mingil juhul ega moel Keskerakonna pooldaja. Nii et olgu kuidas on, olgu põhjused ja põhjendused millised tahes, kuid kui sportlane või kunstnik seostab ennast aktiivselt parteipoliitikaga, hakkab alati kehtima võimalus, et ta ei räägi enam ise, vaid partei kasutab teda otsesemalt või kaudsemalt oma ruuporina (nagu Pulleritsu artiklist nähtub, süvendavad seda muljet parteid ise – ühe partei sportlane loeb moraali teise partei sportlasele). Loomulikult on võimalik liitunu veendumuste ja parteiprogrammi täielik kattumine, kuid sügav paradoks väljendub selles, et väljaspool olija ei saa selles kunagi lõpuni kindel olla.
Teine ja palju problemaatilisem asjaolu aga väljendub parteidele kasulikus mõttes, et parim viis, kuidas näiteks poliitik või kunstnik saab ühiskonda mõjutada, on mingi parteiga liitumine. Mina jällegi arvan, et on oluline kodanikuna ja isiksusena tegutsemise küsimustes oma vastutust mitte (kergesti) müüa, delegeerida ega osadeks jagada.
Lisaks eelöeldule tundub, et kõnealust probleemi käsitletakse mõnevõrra kitsalt. Keegi ei pahanda, kui lauljanna reklaamib hambapastat, kinnitades, et tema peseb sellega nüüd igal õhtul oma kaunist naeratust ja tehke teie, kallid inimesed, seda samuti. Võikski mõelda, miks on enda isiksuse müümine poliitilisele jõule taunitavam enda isiksuse müümisest kommertslikule ettevõtmisele – mõnele kasumit lootvale ja tootvale tootele või teenusele? Kas kommertslikus kontekstis on kergem uskuda, et sõnum on siiras?
Loomulikult on võimalik arvata, et lauljanna tõesti peseb igal õhtul tolle tootega oma hambaid või et bard sööb heal meelel siiani Salvesti suppe, kuigi on pisut raskem uskuda, et meesnäitleja eelistab just enda reklaamitud naistesidemeid. Nii nagu parteiga liitumisel, võivad ka mõne toote reklaamimisel olla erinevad ajendid ja põhjused. Aga. Olgugi et mulle absoluutselt ei meeldi parteidega liituvate kunstnike või sportlaste tendents, sest just kunstnikkond peaks mu meelest olema see peamine jõud, kes pakuks parteipoliitikale oma tegevuste ja hoiakutega selgeid alternatiive ning ajaks kodanikuühiskonna ja mõtlemisvabaduse asja, siis võrreldes mõne toote või teenuse reklaamimisega asetub poliitikaga liitumine vähemalt ühes aspektis positiivsemasse valgusse – on tõesti võimalik, et mõni neist liitujatest (olgu see siis Tõniste IRLis, Balta Keskerakonnas või kes iganes muu) on astunud oma sammu (ka) lähtuvalt ideoloogiast, maailmavaatelisest veendumusest.
See võimalus on just eelmainitud paranoia tõttu nõrk, kuid mitte absoluutselt olematu. Mingi toote reklaamimisel võib samuti olla palju ajendeid, kas või esteetilisi, kuid vaevalt et suurem osa reklaamides nähtavaid armastatud-andekaid näitlejaid, sportlasi ja lauljaid arvab isegi siis, kui neile meeldib see toode, mille reklaamimisele nad loovutavad oma isiku, et tarbimine tagab õnne, muudab ühiskonda või elu paremaks, et just see telefon nende kõrva juures või see vorst nende käes on parem kui kõik tavalised pesupulbrid. Arvatavasti on põhipõhjus siin just majandusliku alatooniga. Püüan seda öelda ilma hinnangulisuseta.
Kuigi kommertsreklaamidesse ei kutsuta enamasti selliseid tuntud inimesi, kel oleks toimetulekuraskusi, on igaühe vabadus otsustada, milliseid pakkumisi ta vastu võtab, ja kellelgi pole õigust piiluda nende inimeste rahakotti. Kuid riskides pälvida paljude teatrikolleegide pahameelt, julgen tunnistada, et kui suurel hulgal hingestatud rolle loonud näitleja reklaamib mingi juustujupi või lihatüki tootjat, hakkab mõnevõrra kurb. Mõistan, et sedasi moraliseerida on pisut silmakirjalik, sest ma ei tea, kuidas ise vastavas olukorras käituksin – mulle meeldib muidugi mõelda, et pakkumist selle suurusest sõltumatult tagasi lükkavalt, aga kujutlus ja tegelikkus kipuvad pahatihti mitte kattuma.
Parteipoliitilisel ja kommertslikul mõtlemisel on loomulikult ka palju ühisjooni. Mõlemas sfääris püütakse ennast tõestada oma konkurentide arvelt, olgu nendeks siis rahvast mittehoolivad parteid või plekke suurendavad pesupulbrid. Kuid just viimasel ajal hakkab silma nii parteipoliitiliste kui ka kommertslike sõnumite üha ilmsem lihtsustumine, olgu selleks siis «Kes siis veel!» või «Meie». Lihtsate, sisutühjuse veerel balansseerivate hüüdlausete viljelemisel saab minna muidugi veelgi kaugemale: «Jah!», «Ohoo!», «Nii!», «Siin!», «Veel! » jne. Kui inimesed tahavad ennast selliste hüüatustega siduda, siis on see muidugi nende vabadus.
Kuid tasuks mõelda, et kui parteipoliitilistele hüüatustele allumist peetakse taunitavaks, siis kas ei tasuks rääkida avaliku elu tegelaste enesemüümise teistestki vormidest? Et kas tegu on ikka ühe erakonna probleemiga? Või äkki hoopis kogu ühiskonna meeleseisundi väljendusega – kõik saab olla müüdav, ostetav, vahetatav, väljamängitav – ka isiksus?