Balti nuntsius: ka paavstile tuleb jätta tema sõnavabadus

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal Vatikani välisministri peapiiskop Dominique Mamberti Eesti visiidil kaasas käinud Baltimaade nuntsiuse Luigi Bonazzi hinnangul austatakse siin inimeste õigust usuvabadusele.
Möödunud nädalal Vatikani välisministri peapiiskop Dominique Mamberti Eesti visiidil kaasas käinud Baltimaade nuntsiuse Luigi Bonazzi hinnangul austatakse siin inimeste õigust usuvabadusele. Foto: Erakogu

Nii nagu paavst Benedictus XVI austab teiste õigust jääda temast erinevatele seisukohtadele, peaksid ka nood jätma kirikupeale vabaduse öelda välja katoliiklikke tõekspidamisi, leiab Baltimaade nuntsius peapiiskop Luigi Bonazzi intervjuus Evelyn Kaldojale.

Vatikan on tõeliselt mikros­koopiline riik, kuid vaimulik kese umbes igale kuuendale maailma elanikule. Millised on Püha Tooli poliitilised huvid?


Kui Püha Tooli diplomaat, kes esindab Püha Isa Baltimaades, võin ma öelda, et Vatikani diplomaatia püsiv eesmärk on propageerida rahu, tõelist rahu, mis eksisteerib ainult siis, kui see seisab tõe, õigluse, vabaduse ja solidaarsuse sammastel.



Ja see praktika tuleb oma parimas vormis välja võitluses vaesuse vastu. Kirik püüab tõesti vaesuse – nii vaimuliku kui ka materiaalse – vastu võidelda. Tervikliku inimarengu eest. Vaid nii saab Maa elanike vahel tekkida tõeline ja püsiv rahu, austades Jumala näo järgi loodud inimolendi põhiõigusi.



Katoliku kirik on nii organisatsioon kui ka riik. Riikidel on tavaliselt liitlased ja paraku ka vaenlasi. Keda teie liitlasteks peate? Ja kas Pühal Toolil on ka vaenlasi?


Püha Tool loeb iga inimest potentsiaalseks liitlaseks. Rääkides Pühast Toolist, räägin ma katoliku kirikust, paavsti missioonist ja tegevusest. Paavstil ja katoliku kirikul pole tegelikult vaenlasi. Vastupidi, kõiki peetakse liitlasteks.



Ja kui on inimene, kellel võib olla probleeme katoliku kiriku või paavsti tegevuse, mõtteviisi või tõekspidamistega, siis ta pole meie vaatenurgast vaenlane. Ta on isik, keda tuleb rohkem arvesse võtta, mõista, talle läheneda ning lõpuks üritada jõuda kannatlikkusega ka temaga ühiste eesmärkide ja huvideni. Kui räägime kogu inimkonna ja iga inimolendi heaolust, siis selles saame kõik olla liitlased.



Tundub, et kohati on teie ja teatud islamiriikide vahel isegi parem üksteisemõistmine kui teie ja teatud seku­laar­sete lääneriikide vahel.


Jah. Tõesti leidub küsimusi, milles moslemi ja katoliku usk jagavad ühiseid huvisid. Nende huvide keskmes on aga alati inimolend. Kui tahame toetada perekonna ühtsust kõige selle vastu, mis teda lõhub, siis meid ühendab huvi inimolendi ja perekonna vastu.



Kui Püha Tooli diplomaat saabub sellistesse suuremalt jaolt protestantliku või usuliselt määratlemata elanikkonnaga riikidesse nagu Eesti – näiteks Vatikani välisminister peapiiskop Dominique Mamberti kohtus siin (eelmisel nädalal – toim) peaaegu kõigi tähtsate inimestega –, siis mis on tema põhilised arutlusteemad?


Kuigi Eesti on sekulariseerunud riik, tahaksin rõhutada, et sekulariseerumine ei tähenda huvi puudumist või hirmu usu vastu. Vastupidi, ma olen näinud suurt austust kõigi usutunnistuste vastu ning vabadust ise otsustada, millistele alustele oma elu orientatsioon seada.



Dialoog Eesti võimudega puudutas ühiseid muresid: riigi arengu ja selle pärast, kuidas me kriisihetkel saame üksteist aidata.



Näiteks rõhutati, et praegu on vaestel inimestel vähem kaitset kui varem. Selles mõttes on tähtis, et usklikud, kelle elus on teistele inimestele tähelepanu pööramise dimensioon – me nimetame seda heategevuseks ja armastuseks, see on tähelepanu naabri ja meie naabruses olevate inimeste vastu –, seda rohkem praktiseeriksid.



Kutsuti ka üles katoliiklaste kogukonda olema hoolivam puuduses, vanemate ja üksildaste inimeste suhtes, sest kriisihetkel tuleb olla tähelepanelikum. Selles mõttes oli dialoog väga konstruktiivne, südamlik ja lootustandev.



Kui ka 2000-aastase kiriku põhiolemust muuta ei saa, siis igal paavstil on ikkagi oma nägu ja see peegeldub ka kirikul. Kuidas kirjeldate praeguse paavsti isiklikku joont?


Minu arvates on aina rohkemaid inimesi rabanud asjaolu, et paavst Benedictus XVI pole mitte ainult õpetlane ja tippintellektuaal, vaid samal ajal väga tähelepanelik ja hooliv iga inimese suhtes, kellega ta kokku puutub. See rabab – tema kõrge intellekt koos nii selge soojuse, armastuse ja austusega.



Paavsti ja katoliku kiriku liidrina, inimesena, kes püüab mõista, mis on praeguse maailma vajadused ja väljakutsed, on ta aina enam mures selle pärast, et tänapäeva inimesed vajavad konkreetset tunnistust selleks, et saada isiklik kokkupuude ja kogemus Jumalaga.



Tahaksin tsiteerida mõningaid tema lauseid: «Meie päevil, kui paljudel maailma aladel on usk väljasuremisohus nagu leek, millel pole enam kütust, on tähtsaim prioriteet teha Jumal selles maailmas kohalolevaks ning näidata meestele ja naistele Jumala teed. /.../ Meeste ja naiste Jumala, Piiblis rääkiva Jumala juurde juhtimine: see on Kirikule ja praegusele Peetruse järeltulijale ülim ja põhiline prioriteet.»



Paavst Benedictus püüab oma eeskuju, tegevuse ja õpetusega aidata tänapäeva sekulaarseid inimesi korraldada oma elu tähtsaimat kokkusaamist – isiklikku kohtumist Jumalaga.



Samas näib, et on terve hulk kommentaatoreid, kes ainult ootavad, et paavst midagi ütleks, kust nemad saaksid rebida rea, millest kirjutada uudiseid, mille sõnum on sootuks teine kui algses tekstis. Seda näitasid näiteks tema reisid Aafrikasse ja Pühale Maale. Kuidas teile tundub, kas vaenulikkus kiriku suhtes on viimastel aastatel kasvanud?


Ma ei nimetaks seda vaenulikkuseks. Kuid kahtlemata võib märgata teatud huvigruppe, kes ei suuda aktsepteerida paavsti vabadust mitte varjata enda ja kogu katoliku kiriku väärtusi peegeldavaid tõekspidamisi ja ka tema stabiilsust nende väljendamisel.



Võime näiteks tuua vastuse, mille paavst andis HIVi-küsimusele Aafrikas. Paavst oli väga aupaklik Prantsuse ajakirjaniku suhtes, kes märkis, et mõned arvavad, et katoliku kiriku seisukoht selles küsimuses Aafrikas ei aita: on ebarealistlik ja ebaefektiivne. Benedictus XVI kuulas ta ära ning vastas, et tahaks öelda vastupidist.



Ja seletas väga lihtsal moel, miks ta arvab, et katoliku kirik teeb tegelikult Aafrikas selle probleemi lahendamiseks tähtsaid asju. Ta ütles, et me teeme seda kahel moel.



Esiteks on inimlik mõõde: katoliku kirik üritab õpetada ja aidata mõista, et armastust ei saa vastutusest eraldada. Armastus ja vastutus tuleb hoida koos. See tähendab, et igal teol, mille oma elus korda saadad, on tagajärjed. Need võivad olla head või halvad. Katoliku kirik õpetab elama vastutustundlikult sellises olulises elu aspektis nagu seksuaalsus.



Teiseks, lisaks õpetamisele, et kondoom tegelikult ei aita vastutustundlikkust suurendada, üritab katoliku kirik olla lähedal inimestele, kes HIVi all kannatavad. See pole mitte ainult doktriin, vaid ka nende koorma kandmine oma õlgadel – on preestreid, nunnasid, eksperte, kes elavad koos HI-viiruse kandjatega ning pühendavad oma elu nende inimeste aitamisele.



See aitab tegelikult probleeme lahendada, viib reaalse progressini.


Kahjuks sündis sellest minu arvates selgest ja aupaklikust avaldusest poleemika.


Paavst teab, et mõnikord tekitab heategemine vägivaldset reaktsiooni.



Olen lugenud, et Belgia valitsus palus oma suursaadikul Püha Tooli juures see paavsti avaldus hukka mõista. Kuidas see küsimus lahendati?


Ma selgitasin teile, mida paavst tegi. Minu arvates otsustasid paljud teha avalduse, teadmata, mida paavst tegelikult ütles. Nad võtsid oma avalduste aluseks kõigest mõned paavsti sõnad ühele rahvusvahelise uudiste­agentuurile. Kui võtate paavsti avalduse sellisena, nagu ta selle tegi, pole tegelikult poleemikaks alust. Sest paavst lihtsalt viitas katoliku kiriku veendumustele, austades ka teiste seisukohti.



Kui paavst laseb teistel arvata, mida nad tahavad, võiksid ka teised anda paavstile vabaduse seda teha.



Katoliku kirik on väga kirju organisatsioon – teatud harudes võivad preestrid olla abielus, mõne liikumise jumalateenistused on väga emotsionaalsed, isiklike ülestunnistuste ja elava kitarrimuusikaga, samas kui mõned sooviksid hoida asju samasugusena, nagu need olid sajandite eest. Kõige tavalisem missa pole enam samasugune nagu näiteks sada aastat tagasi. Mida võib muuta ja mida mitte, et katoliku kirik jääks ikka veel iseendaks?


Kui te mõtlete kirikule sellisena, nagu sellele panid 2000 aastat tagasi aluse Jeesus Kristus, 12 apostlit ja Maarja, ning tänapäeva kirikule, võib tekkida tunne, et see on midagi erinevat. Jah. Peame mõistma, et kirik on elus ning elava kehana – nagu minu või teie elav keha – on ta elus just seetõttu, et olles kogu aeg sama, ta ka areneb.


Mina olen Luigi ja olin Luigi. Ja nüüd on Luigi 61 aastat vana. Kuid ma olin sama Luigi ka 50 ja 40 aasta eest.



Sama kehtib kiriku kohta. Kirik on elus isik, mis läheb läbi aja ja erinevate kohtade üle maailma. Elava kehana omandab ta teatud iseloomujooni vastavalt ajale, tagasisidele ja kogemustele, mille iga kristlane kirikule lisab.



Loomulikult on arusaamine sellest, mida oleme saanud evangeeliumist, mida tähendab Jeesus Kristuse müsteerium tänapäeval, laiem ja sügavam kui see kogemus, mis meil oli sada või kakssada aastat tagasi. Samal ajal tuleb säilitada areng, mis on truu kiriku loomusele. See on üks ja sama puu, mis kasvatab aina uusi oksi.



Katoliku kirik ei karda progressi ja arengut. Ega muutust kasvu mõttes. Jeesus soovis, et inimesed näeksid meie häid tegusid ja et me kasvaksime. Jee­sus ise oli pühendunud kasvule. See on hea ja ilus mõte, häid asju tuleb levitada, mitte hoida ainult endale. Truult.



Katoliku kiriku truuduseks algusele ja Jeesus Kristusele jääb Püha Vaimu abi. Ka seesama abi, mille erilisel moel saavad paavstid ja piiskopid. Ja ka usklike kaudu. Püha Vaim aitab ka iga üksikut usklikku olla truu usule, mille ta on saanud oma eelkäijatelt.



Loomulikult on usk alati väljakutse. Kuid me oleme kindlad, et tuleme selle väljakutsega toime, sest Jeesus ise on kinnitanud, et ta on meiega ning et maa ja taevas mööduvad, aga tema jääb alati meiega.



Nimetage asju katoliku kirikus, mis kunagi ei muutu.


Jeesuse kohalolek ning katoliku kiriku truudus ja armastus Jeesuse vastu. Katoliku kirik ei ela iseendale ega propageeri iseennast ega soovi iseennast laiendada. Katoliku kiriku huvi on armastada ja sellest armastusest kuulutada Jeesus Kristusest, mis tähendab Jumala kohaloleku ja armastuse kuulutamist meie elus.



Ja see on kõige kallim aare, millest iga inim­olend oma elus rõõmu tunda saab. Võimalus minna oma elu seiklusega edasi 70, 80, 90 või 100 aastat, arendada omaenese talente ja asjatundlikkust, aga ka Jumala abi, toetuse ja armuga.



Minu arvates on parim, mida inimene teha saab, see, kui ta paneb kokku sada protsenti seda, milleks tal on kutsumus, ja sada protsenti, mille ta saab Jumalalt. Kui me need kakssada protsenti kokku paneme, näeme inimesi nagu paavst Benedictus või nagu Calcutta Teresa või nagu iga tõeline kristlane.



Ma ei ütle, et mittekatoliiklased ei võiks olla silmapaistvad inimesed. Võtkem näiteks Gandhi või paljud teised. Kuid me usume, et ka need inimesed teeb suureks Jumala kohalolek neis. Katoliku usk annab Jumalale nime. Jeesus Kristus, kes näitab, et Jumal on armastus, tuli meie ajalukku, et täita inimajalugu oma kohalolekuga ning anda igale inimesele võimalus tunda, et igal ajal ja igal pool on õige ja on vale, sest tema on meiega.



Msgr. Luigi Bonazzi


• Sündis 19. juunil 1948 Itaalias Bergamos Francesco Bonazzi ja Teresa Falconi esimese pojana. Tal on kolm õde ja üks vend.


• Ta on haridusteaduse doktor ning teoloogia ja kanoonilise õiguse litsentsiaat.


• Ordineeriti preestriks 1973. aasta 30. juunil.


• Püha Tooli diplomaatilisse teenistusse astus 1980. aasta 25. märtsil ning on varem teeninud Kamerunis, Trinidadis ja Tobagos, Maltal, Hispaanias, USAs, Itaalias ja Kanadas.


• 1999. aasta juunis määrati ta apostellikuks nuntsiuseks Haitil, sama aasta augustis ordineeriti Atella titulaarpiiskopiks.


• 2004. aasta märtsis määrati apostellikuks nuntsiuseks Kuubale.


• 2009. aasta märtsis sai temast Leedu, Eesti ja Läti apostellik nuntsius.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles