Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2145413t1hfa8f.jpg)
Viktor Kingissepa nimelise Kingissepa I keskkooli oktoobrilapsena sain muu hulgas ka sellist tarkust, et õige pea, hiljemalt uuel sajandil, jõuab kätte õnnis kommunismiaeg. Kindlasti ei kõlanud need tõotused toona, stagneeruvas Nõukogude ühiskonnas, enam nii võimsalt kui mu vanemate põlvkonna kooliajal. Aga kommunismi ehitati vähemalt sõnades siis veel ENSVs ikka.
Nüüd, iseseisvas ja kapitalistlikus Eestis näibki kommunism korraga saabunud olevat. Erakonnad ei jäta valimiste eel selleks vähematki kahtlust. Ainult Leninit ei tsiteerita igas teises lauses.
Aga punalippe (või mingeid sääraseid aumärke) parimatele töörahva seast juba jagatakse. Ja tähtpäevade puhul tasuta jopesid, nagu omal ajal said priilt tarbekaupa Isamaasõja veteranid. Ning tasuta sülearvutid ja mis kõik veel!
Õpilased sõidavad juba lähitulevikus tasuta ekskursioonidele. Piiter! Moskva! Pariis! No kuulge, egas ole enam sotsialismiaeg, kus vanemad pidid Leningradi ja Moskva sõitudeks rublasid luhvtitama. Lennu- ja rongipiletid olid odavad, aga siiski.
Komsomolidiskod hakkasidki juba ununema. Õnneks on kasvanud uus parteitöötajate põlvkond, kes suunab nüüd noorsugu, noh, näiteks tasuta kinno. Väärt kaader, täiendamaks meie juhtide ridu!
Maaülikooli rektor Alar Karis kirjutab Eesti projektiühiskonnast (PM, 2.02.). Kus enam ei küsita, kas projektil on mõte, peaasi, et vajalik summa jõuaks üleliidulistest fondidest vabariiki. Seltsimees Bruno Saul kirjeldab oma mälestusteraamatus «Meie aeg» seda mudelit kenasti kuidas ENSVs Moskvat seebitati ja saunatati ning rahavood kogu rahva hüvanguks liikvele läksid.
Kui vaadata kõike seda, mis tehtud ja mis veel ära teeme, kui valite...
Küllap makstakse peagi kinni kõik eluasemelaenude jäägid ja jagatakse rikkuritelt-rahvavaenlastelt ära võetud kinnistud sundüürnikele. Oot, kas sellega polegi juba äkki alustatud? Tuletame meelde, et raudtee sai juba rahvale tagasi võidetud. Tehtud!
Ja muidugi pole õnn rahas. Väikekodanlikku mammonaihalust tuleb igati taunida. Raha pole ju varsti, sinimustvalge kommunismi tingimustes, enam üldse vaja.
* * *
kord öeldi õnn tuli õuele / ja õu sai õnne täis / õnn tuli siis ka kambrisse / ja kamber sai õnne täis / viimaks õnn tuli sahvrisse / lauta ja aita ka / rõivad veel mahtusid kohvrisse / siis pidi minema / Juhan Viiding, «Lihtne luuletus» (1970)
* * *
Kõik see oleks naljakas, kui see poleks õudne.