Mart Laar: muutus Tallinnas eeldab muutust selle juhtimisstiilis

Foto: Peeter Langovits

IRLi linnapeakandidaat Mart Laar nimetab

seniseid linnavalitsejaid korruptantideks ja soovitab

inimestel, kes vahetust tahavad, kindlasti valima tulla.

Mõned kuud tagasi oli suur osa Eestist täis kleebitud plakateid, mis nõudsid vahetust.

Nüüd on plakatid taas «õide puhkenud», kinnitades, et kes siis veel. Asjaomased ise ei tee saladust, et ei räägita sellest, kuidas inimeste elu kohapeal paremaks muuta, vaid sellest, kuidas Toompeal võimutüüri juurde pääseda. Tegemist pidavat olema referendumiga, mis avavat tee muutusteks Toompeal. Minu meelest on valimised kohalikesse võimuorganitesse ikkagi selleks, et mitte ronida võimule Toompeal, vaid väidelda selle üle, kuidas elu kohapeal paremaks muuta. Näib, et Tallinna linnaisasid tegelik olukord oma kodulinnas ei huvitagi, nende mõtted keerlevad rohkem Toompea ümber.

Olen koolipoisist saadik Kodulinna ridades Tallinna heaks töötanud, üliõpilasena selle ajaloost oma kursuse- ja diplomitöö kirjutanud, ekskursioone vanalinnas juhin ma siiani. Seetõttu on mul viimasel ajal kõike positiivset katvat ajupesu, korruptsiooni ja poliitbroilerluse vohamist eriti raske vaadata. 

Sel põhjusel ei kavatse IRL ka osaleda inimesi alahindavas «plakatisõjas», küll tahame inimestega võimalikult tihedalt suhelda, kuulamaks ära nende arvamusi ja ettepanekuid, kuidas elu paremaks muuta.

Üks on igal juhul kindel – Tallinn vajab tõesti vahetust. Ma ei taha näha, kuidas Tallinnast on saamas tõsine kandidaat korruptsioonipealinna tiitlile. Imestan, miks ei vaata mulle kandidaatide plakatitelt vastu Ivo Parbuse ja Elmar Sepa näod, sest nende kõrvale sobiks tõesti tekst «Kes siis veel?». Korruptandid tuleks saata mitte puhkusele või pressiesindajaks, vaid vanglasse. Tallinnas toimiv bütsantslik valitsemine on viinud linna tõsisesse kriisi.

Seda süvendab linnaisade tava linnarahvale häbematult valetada ning probleeme nende eest varjata. Kui samal bütsantslikul viisil juhitud Pärnu linn on juba pankrotis, siis Tallinna linn on kiireneval sammul sinna aasta lõpuks jõudmas. Võib väita, et riigieelarvel läheb veel halvemini ja et riigiisad on kandnud roosasid prille, Tallinna linnaisadel on need prillid olnud aga lausa purpurpunased.

Kuidas muidu seletada linnaisade otsust veel 2008. aasta lõpus Tallinna eelarvet 400 miljoni krooni võrra suurendada (sic!) ning tagasi lükata kõik IRLi ettepanekud selle asemel hoopis püsikulusid kärpida. Tulemuseks oli eelarve kokkutõmbamine aasta keskel ja seda mitte uhke propagandaparaadi, vaid nõrgemate ja väetimate ehk laste arvelt. Kärpida praeguses olukorras raha lasteaedadelt, puuetega laste transpordilt, spordi- ja huviringidelt on sigadus.

See raha tuleb eelarves taastada. Nüüdseks on ühtlasi selge, et Tallinna eelarvet ootab ees kukkumine 2006., halvemal juhul 2005. aasta tasemele. Kuna vahepealsetel aastatel on linnaisad hoogsalt suurendanud kulutusi omaenda ülalpidamisele ja teenindamisele, ei jätku muuks paraku raha.

Tallinna linnavolikogu kantselei, Tallinna linnakantselei ja linnaosavalitsuste avalike suhete palgakulu on 2005. aasta tasemelt tõusnud vaid veidi vähem kui kolmekordseks ehk kuuelt miljonilt enam kui 16 miljonile kroonile. Samade asutuste nõunike, abide ja referentide palgakulu on selle aja jooksul kasvanud aga 14 miljonilt 23 miljonile kroonile. Sellist laiutamist vaadates pole ime, et nõrgemate rahakoti kallale minnakse.

Selleks et Tallinn 2010. aastal vee peal hoida, tuleb selle eelarvet kärpida vähemalt miljardi krooni võrra. Kuidas seda teha? Isamaa ja Res Publica Liidul on selleks plaan olemas. See sisaldab linnaisade propagandamasina kaotamist ning olulist kokkutõmbamist viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud administratiivaparaadis ja poliitprogrammides, nagu mõttetud koolitused, Inno-Irja teadusteosed jms.

Kulutusi hätta sattunud inimeste, perede, laste, vanurite toetamiseks praegusel raskel ajal kärpida ei tohi.

Aru tuleb saada ka sellest, et linnaisad ei peaks hoolitsema ainult oma erakonnakaaslaste tööhõive eest ega käivitama siingi plakatlikke kampaaniaid, vaid tööpuudusega tõsiselt tegelema. Annab ju iga töötuks jääv inimene olulise hoobi linna eelarvele. Tallinn peab taastama suhtluse ettevõtjatega, praeguste korrumpeerunud tegelastega ei soovi tõsiseltvõetavad ettevõtjad koostööd teha. Inimestele töö andmiseks vajab Tallinn investeeringuid, nende leidmiseks tuleb paremini ära kasutada euroraha, mida linnaisad seni sisuliselt ignoreerinud on. Toompeaga vastasseisu otsimise asemel tuleks otsida võimalusi koostööks ja linnakodanike probleemide lahendamiseks. See omakorda eeldab tõsist muutust senises valitsemisstiilis.

Vahetusest rääkides tuleb aga meeles hoida ka eespool tsiteeritud Obama hüüdlause teist poolt ehk usku muudatuste võimalusse: jah, me suudame! Pole mingi saladus, et Tallinnas toimuva on teinud võimalikuks inimeste passiivsus ning arvamus, et nende valimistel osalemisest pole mingit kasu, kuna kokkuvõttes läheb kõik ikka samamoodi edasi. Paljuski on selle passiivsuse tekitanud erakonnad ise, kes inimeste mõistmisvõimet alahinnates pole üritanud nendega rääkida, ja mis eriti hull – ühise eesmärgi nimel koondumise asemel pigem üksteisega kakelnud ning seetõttu Tallinnas korruptandid ikka uuesti ja uuesti võimu juurde lasknud.

Loodetavasti oleme kõik neist kogemustest õppinud. See muudab reaalseks ka tõelise vahetuse. Selleks on tallinlastel vaja tegelikult vaid üht: tulla kohalikel valimistel välja ning anda oma hääl vahetuse poolt. Vaid sel kombel võime oma eesmärgid saavutada ja Tallinna linna tema elanikele tagastada.