Martin Hallik: kas käes on Eesti teaduse loojang?

Martin Hallik Foto: Pm

Uudishimu ja kahtlemine on nii õppimise kui teaduse tegemise alus. Uudishimu rahuldamiseks ja kahtluste kummutamiseks tuleb lugeda.

Lihtne on see siis, kui tarkuse taganõudja saab vajalikku igal hetkel lugeda arvutiekraanilt kodus või tööl. Võimalus tutvuda uuemate teadussaavutustega on teadlaste, õppejõudude ja üliõpilaste jaoks eriti tähtis.

Eesti riik on jõudnud rahapuuduses nii kaugele, et külmutatakse teadusraamatukogudele ettenähtud raha nii raamatute kui ka elektrooniliste teadusandmebaaside ostmiseks.

Riigi poliitiline valik näeb ette palgaraha säilitamise ja kokkuhoiu asjade ostmiselt. Teadusinfo kvalifitseerub selgelt «asja» alla. Paraku on teadusinformatsioon eriline asi. Seda ei saa katsuda, kuid ilma selleta ei ole võimalik teadusega tegeleda.

Teadusinfo andmebaasid on teaduse alus. Riigi raha jagajad on sellest hästi aru saanud. Ülikoolide teadlased on viimastel aastatel saanud juurdepääsu pea kõikidele andmebaasidele, mida nad on soovinud. Teadlased ja õppejõud on rajanud juba kasutuses olevale infole nii oma teadus- kui õppetöö. Juurdepääsu sulgemine katkestab mitte üksnes teadustöö, vaid ka õppetöö.

Eesti teadusraamatukogud on koondunud ELNET Konsortsiumi nime kandvasse ühendusse, et hankida ühiselt ja võimalikult odavalt juurdepääs elektroonilisele infole. See ühistegevus on edukalt kestnud juba üle 13 aasta. Riik on konsortsiumile andnud raha kasvavas tempos. Aasta algul oli andmebaaside ostmiseks raha 24 miljonit, pärast kahte riigieelarve kärpimist kahanes summa 21,45 miljoni kroonini. Hiljutise otsusega on sellest külmutatud ca 14 miljonit krooni.

Samal ajal pole majanduslangus mõjutanud andmebaaside pakkujate hinnapoliitikat, keskmine hinnatõus aastas on ikkagi pea seitse protsenti. Eesti riigi suundumus võtta kasutusele ELi raha teadusinfo hankimiseks praeguses olukorras on igati mõistlik. Oluline on, et teadlastele säiliks vähemalt praegused võimalused andmebaasidele ligipääsuks.

Väga keeruline on korvata aga neid sisuliselt kärbeteks muutuvaid külmutamisi, mis tabavad raamatukogude komplekteerimiseelarveid. Tartu Ülikooli raamatukogu puhul on kaotatav summa 4,9 miljonit krooni. Koos eelnevate kärbetega kahaneb riigi poolt Tartu Ülikoolile teavikute komplekteerimiseks eraldatud summa 15 miljonilt 9,7 miljonile. Teadusinfo andmebaase ei saa lasta sulgeda, sest nendele on paljuski rajatud lisaks teadustööle ka õppetöö. Paberil ilmuvate teadusajakirjade tellimisse ei ole samuti mõistlik lünka tekitada, sest ajakirjade puhul on järjepidevus oluline.

Humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna teadlased ja üliõpilased ei saa aga läbi ilma monograafiateta. Kärpekoha leidmine on ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu.

Praegune aeg on hea selleks, et mõelda uutele lahendustele, kus mõõduka raha eest saaks senisest parema tulemuse. Elektroonilise informatsiooni osas võiks üks selline riigi tasandil mõeldav idee olla seotud kõrgkoolide e-õpikutega. Tartu Ülikooli raamatukogu üritas seda mõtet arendada üleriigilises plaanis juba eelmisel aastal.

Riik pakkus küll palju häid sõnu, kuid tegusid ei järgnenud. Seejärel ei jäänud muud üle, kui üleriigiliseks tegevuseks mõeldud algatus realiseerida TÜ raamatukogus.

Praegu on TÜ tudengitel võimalik kasutada juba suurt hulka eestikeelseid kõrgkooliõpikuid, mis on saadaval maailma suurimal e-raamatuid pakkuval platvormil EBRARY. Kõige mõistlikum kõikide Eesti ülikoolide jaoks oleks see küsimus lahendada ühiselt, aga selleks peab riik kaasa aitama.

Nüüd oleks aeg nii teadlastel kui riigil kaaluda suuremat seotust avatud juurdepääsul põhinevate teadusajakirjadega. See on süsteem, kus ajakirjade lugejad ei pea midagi maksma, ajakirjale saadetud artiklitele saavad juba selle esimeses versioonis juurdepääsu lisaks ametlikele retsensentidele ka kõik asjast huvitatud inimesed, koos õigusega kommentaaridele. Artikli lõppversioon saab seetõttu märksa parem.

Tekkiv kulu kaetakse teadusasutuste rahaga, mis jääb üle seni tasuliste andmebaaside tellimiseks mõeldud rahast. Kokkuvõttes on publitseeritud töö tulemus kvaliteetsem ja raha jääb rohkem alles. Tegemist on põhimõttelise muutusega teaduskirjanduse levikul. Leedu ja Ukraina on riiklikul tasemel Eestist selle küsimuse lahendamisel ette jõudnud.

Tartu Ülikooli raamatukogu ja ELNET Konsortsium annavad endast parima, et säilitada teadlastele nende senised võimalused, kuid ilma riigi ja ülikoolide aktiivse panuseta võib see muutuda ületamatuks raskuseks.

Raha ei pruugi alati olla, aga mõistust peab olema!