Andres Kollist: kes maksab infoühiskonna info eest?

Eesti teadusraamatukogude nõukogu esimees Andres Kollist kirjutab, et kõige halvem oleks, kui praegune ebakindel aeg ja kiirustades tehtud otsused Eesti teadusele, tema informatsiooniga varustamisele kahju tooksid. Foto: Pm

Teadusraamatukogud satuvad kärbete tõttu keerulisesse olukorda

Infoühiskond produtseerib informatsiooni sellisel hulgal, et me upume sellesse. Üha keerukamaks läheb olulise eristamine ebaolulisest, tohutul hulgal levib kontrollimata faktidega, pooltõdesid sisaldavat teavet. Süvenemine ja asjade olemuseni jõudmine muutub keerukamaks.

Ühiskonna, ka tänapäeva infoühiskonna arenguks on vaja kvaliteetinformatsiooni pakkuvaid asutusi. Nendeks on teadusraamatukogud, mis vahendavad tõsise kontrollifiltri läbinud infot, teaduskirjandust, monograafiaid, õpikuid. Haritud, innovaatilise ja teadusega tegelemiseks võimelise ühiskonna jaoks on selline informatsioon otsustava tähtsusega. See on küsimus, mis puudutab kõige otsesemalt ka riigi julgeolekut.

Paraku on kvaliteetinformatsioon asi, mida on kallis osta, kallis säilitada, kallis süstematiseerida ja lugejatele kättesaadavaks teha. Kui tahame arenenud riigina edasi liikuda, peame endile aru andma, kes selle eest maksab, kes vastutab ühiskonna ees, et Eesti arengupotentsiaal ei kahaneks.

Nüüdisaegne ülikooli raamatukogu täidab ühiskonnas mitut funktsiooni. See on asutus, millel on tähelepanuväärsed traditsioonid, suured, hästi komplekteeritud ja maksimaalselt avariiulitel paiknevad kogud ning mis teeb lugejatele kättesaadavaks elektroonilised andmekogud. Ühtlasi on raamatukogu tänapäevane tempel, kultuuriasutus, paik, kus on hea ja huvitav olla. Seal kohtuvad üliõpilased, noorteadurid ja professorid, seal toimuvad kontserdid, näitused ja seminarid.

Läinud suvel käisin ühes Ameerika tippülikoolis, Michigani ülikoolis Ann Arboris.

Michigani ülikooli kogueelarve on ca miljard USA dollarit aastas. Raamatukogu kogueelarve on 40–45 miljonit dollarit aastas. Seega on raamatukogu eelarve suurusjärgus 4–4,5 protsenti ülikooli kogueelarvest. Raamatukogu eelarvest omakorda läheb ca 20 miljonit dollarit komplekteerimisele. Raamatukogu eelarveraha ei tule tervikuna ülikoolilt, vaid sinna panustavad ka Michigani osariik ja keskvalitsuse fondid.

Teaduse tunnuseks on see, et suudetakse leida või näidata midagi uut, anda panus maailma teadmiste pagasisse. Teadust pole võimalik teha ilma värske, pidevalt uueneva info tundmiseta, teadmata, mida teised teevad.

Korraliku tasemega lääne ülikool ostab teavikuid ja andmebaase aastas vähemasti saja miljoni Eesti krooni eest. Nagu nägime 35 000 üliõpilasega Michigani ülikoolis, panustavad tippülikoolid info kogumiseks veel palju rohkem. Teaduse või mis tahes teisegi eluala eesliinil töötaja ei saa edukalt tegutseda, kui tema infoga varustatus on puudulik.

Ei ole nii, et kolm korda pisemas ülikoolis töötav teadlane saab hakkama kolm korda väiksema infohulgaga. Või et üksinda töötavale teadlasele aitab ühest teadusajakirjast ja sajast inimesest koosnev grupp peaks jälgima ja lugema sadat ajakirja. Väikese riigi ülalpidamine on inimese kohta arvestatuna ikka kallim kui suure riigi ülalpidamine. Samaviisi on ka väikese riigi kulud maailmas toodetava kvaliteetinfo hankimiseks inimese kohta suuremad võrrelduna mõne suurema riigiga.

Selles kontekstis on teadusraamatukogud püüdnud tegutseda suunas, et võiksime Eesti avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogusid koos nimetada Eesti teadusraamatukoguks. See tähendaks, et need raamatukogud kokku suudaksid tagada enam-vähem samasuguse teabega varustatuse taseme, nagu on ühel normaalse tasemega ülikoolil arenenud riigis.

Selline eesmärk eeldab, et suudetakse omavahel koostööd teha, tarbetut dubleerimist vältida ja minimaalsemgi, hädavajalik rahastus tagada. Olukorra muudab keerulisemaks see, et dubleerimist saab vähemasti teoreetiliselt lihtsasti vältida paberile trükitud raamatu või ajakirja puhul. Lepime kokku, et kui sina ostad, siis mina sedasama raamatut ei osta, aga mõne järgmise, mõne teise eriala raamatu ostan jälle mina ja sina jätad ostmata. Pärast vahetame lugejaid või vahetame raamatuid. Lihtsustatud skeemi puhul, kui meil oleks ainult kaks raamatukogu, saaksime sedasi poole ostusummast kokku hoida.

Elektroonilise teabe soetamisel aga nii lihtsalt ei lähe. Andmebaaside müüjate müügitaktika on keerulisem. Siin ei saa rakendada toodud primitiivse näitega illustreeritud kulude optimeerimise viisi, et ostame ühe elektron­ajakirja ühele ülikoolile ja teise teisele, maksame poole vähem ja saame ikka sama info kätte.

Andmebaaside ostu puhul võivad ostutingimuste üle läbirääkimistel mängu tulla sellised asjad nagu riigilitsents, andmebaasi kasutavate ülikoolide arv või neid kasutavate iseseisvate teadusasutuste arv, nende ülikoolide või asutuste suurus, allalaetavate artiklite hulk, päringute hulk. Eesti on, ka mõneti n-ö üleminekuriigi jätkuna, saanud endale suhteliselt soodsad lepingud. Loodud süsteem tagab praegu enam-vähem rahuldava elektronajakirjadega varustatuse taseme. Kuigi arenguruumi on muidugi siingi tublisti.

Eestis on õnneks nii, et riik on teaduse, teadmiste ja oskuste levitamise vajalikkust mitte üksnes mõistnud, vaid seda ka rahastada võtnud. Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve kaudu rahastatakse mitut raamatukogudega seoses olevat tegevust. Avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogusid toetatakse, et nad suudaksid oma infrastruktuuri üleval hoida ja oma töötajatele (tõsi küll, õige tagasihoidlikku) palka maksta.

Ülikoolide raamatukogude ülesandeks on lisaks oma emaülikooli inimeste teabega varustamisele ka avalikku teenust pakkuda. Teadusraamatukogude lugejaid oli 2007. aastal kokku 112 300 inimest. Kasutajaskonnast moodustavad tudengid, kes ongi ülikoolipere kaugelt kõige arvukam inimgrupp, ainult ühe segmendi.

Märkimisväärse osa – üle poole raamatukogu lugejatest – moodustavad teised sihtgrupid. Peale oma ülikooli teadlaste ja õppejõudude on seal palju avalik-õiguslike ülikoolide välisõppejõude ja teadlasi ning palju n-ö tavalugejad, linnakodanikke, õpilasi, teadmishimulist publikut. Nii ongi teadusraamatukogude roll palju laiem kui vaid oma ülikooli vajaduste rahuldamine.

Nendes raamatukogudes pakutakse teenuseid laiale kasutajaskonnale. Kehtivas õigusruumis on teadusraamatukogude kontekstis tähtsal kohal sellised märksõnad nagu avalik teenus, tarbijate nõudlus, riigi ja ühiskonna arenguks vajaliku informatsiooni kättesaadavus; elanikkonna haridustaseme ja üldise harituse tõus, teadusinformatsiooni üleriigiline kättesaadavus,  teadus- ja arendustegevuse areng, komplekteerimise järjepidevus, ühtne komplekteerimiskava.

Seega ka õigusruumi mõttes ei ole teadusraamatukogu vaid oma ülikoolile orienteeritud asutus. Ta täidab ühiskonnas hoopis laiemaid funktsioone, tema sihtgrupiks on kõik teadus- ja arendustegevusega tegelejad.

Riik toetabki teadusraamatukogude infrastruktuuri ülalpidamist. Enne kärpeid oli selleks otstarbeks riigieelarves 35 miljonit krooni. 2009. aasta riigieelarve seletuskirjas seisis veel nii: «Ülikoolide raamatukogud: Eesti Kõrgharidusstrateegiast aastateks 2006–2015 lähtuv tegevus eesmärgiga toetada ülikoolides lisaks õppe-, teadus- ja arendustegevusele ka teenuste kättesaadavust, mis seotud raamatukogude tegevusega. Toetuse mahuks on planeeritud 35 000 000 krooni (2008. aasta tasemel).» Praeguseks on seda summat siiski 5,9 protsenti kärbitud. Tallinna Ülikooli akadeemilisele raamatukogule tähendas see, et töötajad tuli kolmeks nädalaks sundpuhkusele saata.

Raha teavikute ostmiseks oli riigieelarves enne kärpeid arvestatud 60 miljonit krooni. Koos ülikoolide omapanusega oleme siiamaani järjest lähenenud teavikute soetamise sellele tasemele, mis on Eestis teaduse tegemiseks hädatarvilik. 2009. aasta riigieelarves vähendati aga seda summat 57 miljonini ja suvel vähendati juba kärbitud summat veel 5,9 protsenti ehk 53,637 miljoni kroonini.

Viimased uudised aga räägivad, et kolm ja pool kuud enne aasta lõppu külmutatakse kõik seni tegemata väljamaksed nii elektron- kui paberteavikute soetamiseks. Kokkuhoid paberteavikute pealt oleks umbes kümme miljonit krooni ja virtuaalsete andmebaaside pealt üle 13 miljonit krooni.

Raamatukogud satuvad kärbete tõttu keerulisesse olukorda, sest selle raha kasutamine on juba planeeritud ja kokkulepetega kaetud. Eriti pingeline on olukord elektronteavikute soetamisel, kuna see on teaduses eesliinil tegutsejatele kõige olulisem. Praegu on asi korraldatud nii, et ühishanke kaudu tehakse ülikoolide lugejatele nähtavaks ligikaudu 20 000 elektronajakirja. Teadusraamatukogude lugejad loevad ja laadivad nendest andmebaasidest endale alla umbes 1,2 miljonit artiklit aastas. See on rohkem kui 3300 artiklit iga päev, vabu päevi arvestamata.

Haridus- ja teadusministeerium on leevenduseks välja pakkunud võimaluse, et elektronteavikute soetamist  rahastataks mõnda aega Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditest. Keerulises olukorras peavad muidugi kõik oma panuse andma ja nii võiks see lahendus päris mõistlikuks osutuda, kuid seda vaid siis, kui programm jõutakse käivitada sellise tempoga, et ei teki tõrkeid elektronteavikute eest juba sõlmitud lepingute alusel tasumisel.

Kindlasti toob euroraha kaasamine kaasa bürokraatia kasvu, ja mis põhiline – loob ebamäärasuse jätkurahastamise osas siis, kui Euroopa Liidu rahadega finantseeritav programm läbi saab. Ministeeriumi kantsler on küll kinnitanud, et jätkurahastamine on enesestmõistetav.

Üks Eesti ülikoolide hädasid on mitte edasiviiv, vaid pigem arengut pidurdav liigne omavaheline konkurents. See olukord mõjutab ka teadusraamatukogusid.

Praeguseks oleme pärast tõsiseid pingutusi ja vastastikuseid järeleandmisi jõudnud üsna mõistliku koostööni. Oluline on, et oleme suutnud teadusraamatukogude rahastamist riigieelarves kasvatada ja lisanduva ressursi pärast mitte liiga palju tülitsenud.

Kõige halvem oleks, kui praegune ebakindel aeg ja kiirustades tehtud otsused Eesti teadusele, tema informatsiooniga varustamisele kahju tooksid.

Iga tegevusvaldkond püüab praegustes depressiivsetes oludes argumenteerida oma tähtsusest ja ellujäämise vajadusest. Teadus ja teadusraamatukogud peavad hingama sedasama õhku, mida me kõik. See on selge. Küsimus on riiklikus mõtlemises ja strateegilises perspektiivis.

Soome lama ajal olid soomlastele just kooliharidus, ülikoolid ja teadus need, millesse panustati ja mis Soomele edu tõid. Toovad praeguses masus ja toovad edaspidigi, võime selles kindlad olla. Eestis on praegu õhus kava teadusraamatukogude juba mitmest küljest õhemaks tehtud rahakotist järgmise aasta eelarves veel 9,1 protsenti ära võtta.