Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2144927t1h0d8a.jpg)
Mitte kunagi pole nii suur hulk inimesi ühegi hoone säilitamist nõudnud nagu praegu Sakala puhul. Selles olukorras ei saa muinsuskaitse ametnikud enam pikalt vaagida, kas hoone torni kuju vastab nende maitsele või mitte. Muinsuskaitse mõte on kaitsta ehitisi, mida ühiskond peab kollektiivse mälu tarvis vajalikuks säilitada.
Muinsuskaitseameti juht Kalev Uustalu ja kultuuriminister Raivo Palmaru, kellest kumbki pole arhitektuurispetsialist, näivad aga endiselt arvavat, et kui neile maja ei meeldi, siis ei pruugi seda kaitsta.
Kultuuriminister on hoonestaja ja muinsuskaitsega milleski kirjalikult kokku leppinud. Milles täpselt, ei tea, aga aktiivne toimetamine Sakala juures jätkub. Mis tahes kokkulepe lahkuva ministri ja nende vahel, kes äsja Sakalat lammutama kibelesid (ja kelle jaoks renoveerimine tähendab lammutamist), ei asenda seaduslikku muinsuskaitset. See ei vasta ka headele tavadele: muinsusväärtuse määramisel ei küsita ehitajalt, mida ta tahab säilitada ja mida mitte, vaid leitakse litsentseeritud spetsialist.
Riik võib ehitisi mälestiseks tunnistada igal ajal, eriti siis, kui need on ohus, ning ei pea selle eest omanikule midagi maksma. Sakala muinsuskaitse alla võtmine ei tähendaks, et seda ei tohiks remontida ega juurdeehitisi teha, ent seda juba muinsuskaitse järelevalve all.
Leping kohustab
Kui kultuuriministeerium ei taha, et tema riiklik arhitektuuripoliitika üldiseks naerualuseks muutuks, siis ei saa ta taganeda nõudest hoonestada Sakala krunt arhitektuurikonkursi alusel. Arhitektuurikonkursi võitis AB Arhitektuuriagentuur, kooskõlastama aga tuldi hoopis teiste arhitektide (inglaste Burrows & Cave ning Raivo Puusepa) projekte.
Mitte ainult arhitektide liit, vaid isegi advokaadibüroo Raidla ja Partnerid juriidiline arvamus tunnistab, et tehtud on kolm projekti. Kui uue Sakala keskuse ehitamise üks eestvedaja Peeter Rebane üritab väita, et Puusepa projekt ja Arhitektuuriagentuuri konkursitöö on üks ja seesama, siis saab küll seast kala.
Ainuüksi rikkumise alusel võiks ASiga Uus Sakala sõlmitud hoonestusõiguse lepingu lõpetada. Seda muidugi juhul, kui kusagilt järgmisest salaprotokollist ei ilmne, et kultuuriminister on sedagi punkti juba riigi kahjuks «tõlgendanud».
Uus Sakala ei saa nõuda kompensatsiooni projekti eest, mis ei ole konkursitöö. Teine arhitektuurikonkurss tuleb neil loomulikult endil finantseerida. Rebase asemel alustaksin ma sellega juba täna, sest iga Raivo Puusepa tehtud projektikriips on ju puhas kahjum.
Kui kompensatsioone hakataks nõudma kohtu kaudu, saaks ka lõpuks selgeks, kes kellele kahju tegi: kas Uus Sakala, muu hulgas ka sellega, et maja hoiti kaua tühjalt ja kütmata, või minister ja tema aktsiaselts. Siiani pole ükski kohus asja sisuliselt arutanud. Kui kohus mingi summa riigilt välja nõuab, lasub peavastutus mõistagi minister Palmarul, kes oma pea peale pööratud «tõlgendusega» eelmise aasta märtsis ASi Sakala Keskus koosolekul hoone lammutamisele rohelise tee andis.
Meenutaksin ka, et kultuuriministeerium ei hakanud Sakalaga tegelema sellepärast, et riigil oleks hädasti olnud vaja 1800-kohalist saali või kobarkino. Sakalaga hakati tegelema selleks, et leida kasutus olemasolevale hoonele.
Kui minister Palmaru jätkuvalt kogu auru enda õigustamise ja ebakonstruktiivse tegutsemise alla paneb, siis jõutakse linnahalliga Sakalast ette ning suuremad konverentsid ja muusikalid hakkavadki toimuma seal.
Uus hoonestusõiguse konkurss tooks kindlasti värskemaid ideid kui inglise kinoketi maaletoomine, keldrikorruse tantsustuudio ja kogu maja lammutamine 1800 saalikoha pärast. Väide, nagu läheks kinnistu selle käigus mingite korterelamute ehitajate kätte, on absurdne: tingimused ja kultuuriprotsendi määrab ju endiselt riik.
Kui aga jälle tahetakse leppida väikse rahaga, siis tuleks tingimustesse kirjutada riigi huve kindlasti rohkem kui ainult võimalus üürida 3540 ruutmeetrit büroopinda üürileandja määratud hinna eest.
Sakala uus kasutamine
Palju toetust on vahepeal leidnud ka teine idee. Jah, ma räägin taas raekojast, sest endiselt pole kuulnud sellele ühtki tõsist vastuargumenti.
Linn on arhitektide liiduga uue raekoja koha pärast jälle tülli keeranud. Selgunud on, et arhitektide soovitud mereäärsed krundid on hirmkallid. On kahetsusväärne, et arhitektide liit ei vaevunud Sakalat raekoja variandina arutamagi.
Teisalt oleme näinud, et riigi, linna ja eraõiguslike isikute kinnisvara vahetused on igapäevapraktika. AS Sakala Keskus andis 2006. aasta suvel poole Sakalast IT kolledi osa üle haridusministeeriumile, see omakorda Eesti Infotehnoloogia Sihtasutusele koos müügiõigusega.
Maja jääb tühjaks. Kui see ära osta, oleks linnal raekoja üks kabinettide tiib olemas, kusjuures raha ei käidaks välja tühja maa, vaid korraliku maja eest. Koos IT-korpuse ja selle hoonestamata otsakrundiga Kentmanni tänava pool saab Sakala 12 ja 14 kruntidel raekojale soovitud 35 000 ruutmeetrit vabalt kokku.
Sakala saaks niiviisi väärika funktsiooni ja kesklinn raekoja. Parkimine, mis kultuurifunktsioonide kokkukuhjamisega linna õhtul umbe ajaks, saaks hajutatud, sest raekoda töötab päeval, kultuuriasutused õhtul. Sakala arhitektuursest sobivusest raekojaks olen juba varem kirjutanud. Uue hoone kõrval ja sees säiliv vana Sakala aga jääks jutustama mõistuse võidulepääsust ajal, mil poliitikud justkui ainult arendajate rahapadade ümber kiibitseksidki.