Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2142739t1ha94f.jpg)
Mööblitööstur Enn Veskimägi (59) pääseks vanaduspensionile nelja aasta pärast. Viimastel aegadel püsivalt mõned miljonid aastas dividenditulu teeninud mees ilmselt riiklikust vanaduspensionist suurt ei hooli.
Veskimägi vabrikus mööblit tegevatele meestele naistele aga läheb väga korda, kas pensionipõlve saab nautida pärast 60., 63. või 67. sünnipäeva.
Enamikule meist on ülitähtis iga kroon, sestap pole ka vanaduspensioni saamise õigus asi, millega kergekäeliselt mängida. Et kord üks, siis teine tähtaeg, vastavalt poliitilisele suvale.
Standardist tulnud mööblit müüakse edukalt kodu- ja välismaal. Aga viimasest võib-olla ehk tähtsamgi on Veskimägile positsioon tööandjate keskliidus. Veskimägi juhib auväärse ajalooga ettevõtjate ühendust.
Mitu korda aastas aga tuletab meelde Veskimägi ettevõtjate huve, nõudes ettevõtjate maksukoorma kergendamist, kulutusi kutseharidusse või tööliste pensioniea edasilükkamist?
Veskimägi koht töösturite eesotsas on nii magus, et kommivabrikant Oliver Kruuda tahaks seda endale.
Kas Kruuda selle ka saab, pole veel teada. Kuid Kruudaga seob Veskimägit ka tõsiasi, et mõlemad on oma koduaeda laiendanud leebelt öeldes kohatute võtetega. Aga õige suurettevõtjate kombel jõuab ta trahvid ära maksta ja kokkuvõttes on kõigil ilusam vaadata.