Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2142323t1hacc3.jpg)
Vahel tundub, et suur maailmaküla, mille elanikeks moodne meedia on meid kõiki teinud, on täis tohutuid probleeme, mille lahendamiseks minul ega sinul pole ei oskusi ega jõudu. On kerge sattuda ahastusse siin nälg, seal sõda, kolmandas kohas looduskatastroof. Ja kui need ka meid ei taba, siis põrkame iga päev kokku jõhkruse, isekuse, haiguste, liiklusõnnetuste, mõõdutundetu kasuahnitsemise, valetamise või meie keskkonna lagastamisega. Ja tavainimene ei suuda just nagu midagi teha.
19. sajandi Ameerika filosoof Ralph Waldo Emerson tavatses öelda: kui ma loen ajalehest loodusõnnetustest või tragöödiatest, siis on minu esimene mõte kas mina saan midagi teha, et abiks olla? Kui see pole võimalik, siis keskendun seda tõsisemalt nende asjade lahendamisele, mis on minu võimuses lahendada.
See arusaam annab meile ühe võtme meil tuleks tegelda esmajoones asjadega, mis on kodused, südamelähedased ja käegakatsutavad.
Kõndides Eesti ilusates metsades ja randades, võib vahel tekkida sama suur ahastus kui mõne suure katastroofi puhul. Kuidas on võimalik, et eesti inimene ise lagastab omaenda metsaaluse või kauni rannariba? Kuidas on võimalik, et see, kes pillub prügi, ei taipa, kuidas tema hoolimatu ükskõiksus, pahatihti lausa ülbus kahjustab loodust, ohustab kaaselanikke ning demoraliseerib ühiskonda?
Kurdame ja seda õigusega ühiskonnas valitseva hoolimatuse üle. Sõidetakse sõna kaudses, aga paraku ka otseses mõttes üle kaasinimesest, kaotatakse kergesti vastutustunne oma laste ja abikaasa ees, ei hoolita väljaantud lubadustest. Ja kui millestki hoolitakse, siis esmajoones sellest, et moraalselt küsitav tegu oleks JOKK. Suur oht peitub selles, et me ei märkagi, kuidas massiline hoolimatus isiklikul tasandil areneb hoolimatuseks mitte üksnes oma keskkonna, vaid ka oma ühiskonna ja rahva vastu.
Enesekeskne hoolimatus ja küünilisus murendavad märkamatult, kuid kindlalt selle riigi aluseid, mille taasiseseisvumine 16 aasta eest kujunes üheks 20. sajandi imeks. Seda mitte ainult poliitiliselt. Eesti iseseisvumine oli ühtlasi rahvusliku hoolivuse, ühtehoidmise ja ühise moraalse tahte ime. Kust leida neid ilusaid asju praeguses, pealtnäha edukas Eestis? Kas see on üldse võimalik?
Oskar Loorits, eesti rahva hinge paremaid tundjaid, tõdes juba 70 aasta eest, et ühiskonna vundamendiks pole mitte tsentraliseeritud võim, vaid iga üksikisik. Kui nii, siis kerkib kohe küsimus, mis on siis selle üksikkodaniku vundament? Looritsa järgi pole selleks mitte tema majanduslik või sotsiaalne seisund, vaid vaimne selgroog, mille kujundavad maailmavaade ja iseloom.
Elava isiku ja tema iseloomu kasvatamine on Looritsa sõnul Eesti tuleviku jaoks tähtsam kui kõik põhiseaduse ja riigikorra paranduskatsed kokku. Tänapäeva Eesti osas võib teha ilmselt sama järelduse. Kui inimesed ei kasvata vaimset selgroogu ega kindlat maailmavaadet, on tagajärjeks hoolimatus, ühiskonna moraalne nõrgenemine, mis algab esmalt meie endi vahetust ümbrusest kodust, kodu ümbrusest, metsa või ranna lagastamisest.
Kõik oleneb sellest, kas piirdume halisemise ja teistele näpuga näitamisega või üritame midagi ette võtta algul oma perega, siis naabrite ja oma maja või külaga.
Vaimse selgroo arendamine algab kodus ja koolis sealt võrsuvad head kodanikud. Sealt saab alguse mõttekas poliitika, mis esimeses etapis keskendub omaenda ümbruse muutmisele. Kui lagastatud rand või mets jätavad meid või meie lapsi ükskõikseks, miks siis, imestada kui meie poliitika meenutab rohkem prügimäge kui oma riigi ehitusplatsi.
Looritsa järeldus oli selline: kui inimesed arendavad vaimset selgroogu, kasvatavad endas ja oma lastes iseloomukindlust, tahtejõudu ja
ausameelsust, siis taassünnid ühiskond taassünd isegi ilma valitsuse programmide ja eelarveteta. Viimased on tähtsad ja vajalikud, kuid rahast tugevam on alati moraalne jõud.
Mari-Ann Kelam