Presidendi järel teine isik, parlamendi esimees Ene Ergma: «Palun, pidage meeles, et tähtis ei ole kraagelda, kellel on kõige suuremad musklid, vaid tähtis on Eesti riik.»

FOTO: Postimees.ee

Professor Peeter Lorentsi spikerdavate tudengite massiline läbikukutamine tõstatas tõsise küsimuse, kelle või mille jaoks tudeng ülikoolis õpib.


Kõigepealt aga spikerdamisest. Arvan, et spikerdamine oli, on ja jääb. On mitmeid spikerdamisviise, alates konspektist või raamatust mahakirjutamisest ja lõpetades klassikaliste spikrite valmistamisega.

Leonid Gaidai vaimukas filmis «Šuriku seiklused» mõtlesid tudengid välja originaalse spikerdamisviisi, kasutades raadiosidet (tänastele tudengitele meeldetuletuseks: mobiiltelefonid võeti massiliselt kasutusele alles 21. sajandil).

Professor, kes tabas asja ära, hindas tudengite nutikust kõrgeima hindega, aga aineeksamit ei arvestanud. Nutikust tulebki kõrgelt hinnata.

Minu tudengipõlve populaarseimaks spikerdamisvormiks oli loengumaterjali mahutamine väikestele paberiribadele. See nõudis korralikku tööd, sest spikri maht oli tunduvalt väiksem kui loengukursus. Seetõttu eeldas spikri kirjutamine tudengilt materjali põhjalikku läbitöötamist, ja kui õppejõu petmise aspekt korraks kõrvale jätta, siis ei vaataks ma sellisele spikerdamisele eriti halva pilguga – on ju teadmiste kinnistumiseks põhimine töö loengumaterjaliga.

Spikerdajate hulga kasvus ei peitu kurja juur mitte üliõpilaste rikutuses, vaid selles, et ülikoolides on üle mindud suulistelt eksamitelt kirjalikele, mis tunduvalt rohkem soodustavad spikerdamist. See on jällegi üks massiülikooli pahupooli.

Paar aastat tagasi kuulsin lugu, kuidas ühes avalik-õiguslikus ülikoolis toimus nelja-ainepunktine eksam, mis koosnes kirjalikust testist. Igale küsimusele oli pakutud neli võimalikku vastusevarianti (nagu populaarses teleshow’s «Miljonimäng»), õigele vastusele tuli lihtsalt märge juurde teha.

Lõpuks lasi õppejõud tudengitel endil eksamit hinnata: naabriga vahetati vastustelehti, õppejõud luges monotoonsel häälel õiged vastused ette ja – eksam oligi sooritatud. Kui seda lugu kuulsin, oli mul raske uskuda, et akadeemiline ülikool võib lubada endale sellist teadmiste kontrolli.

Spikrite mõttetuks muutmiseks on hea lahendus just suuline eksam, sest õppejõul on väga lihtne mõista, kas tudeng on materjalist aru saanud või mitte. Jah, ei saa täiesti välistada, et suulisel eksamil võib õppejõud hinnata eksamit madalama hindega, kui tudengi arvates oleks õiglane, kuid selle vältimiseks võib alati korraldada eksami komisjoni ees.

Teisalt – võib-olla on õppejõud lihtsalt nõudlik ja seda eriti andekate, kuid laiskade suhtes (olen ise seda omal nahal tunda saanud ja täna ütlen suure tänu neile õppejõududele, kes teps mitte ei lubanud mul vähema tööga hakkama saada)?

Ise õppejõuna töötades meeldisid mulle just suulised eksamid vahetu suhtlemise pärast noore inimesega. On huvitav jälgida, kuidas tudeng vastab küsimusele ja kui ta mõnikord ei tea vastust, siis kuidas ta loominguliselt püüab loogika abil seda leida.

Ka mina olen tudengeid eksameilt tagasi saatnud, kuid ainult neid nutikaid ja laisku, kes lootsid eksamil saada miinimumhinnet, aga tegelikult olid väärt A-d või B-d. Loomulikult oli see mulle kui õppejõule lisatöö, kuna ma ei märkinud tagasisaadetud tudengeid kui läbikukkunuid, ent tähtsam on, et andekad pingutaksid, sest ainult looduspärase andekusega elus kaugele ei jõua.

Ja nüüd – milleks tullakse ülikooli, kellele õpitakse? Loomulikult tuleb tudengielu nautida, kuid meeles tuleb pidada üht: see aeg on antud töise elu alusmüüri ladumiseks, millel põhineb edaspidi inimese karjäär ja ametialane edukus, aga võibolla ka elus toimetulek laiemalt.

Koolis antakse eksimused andeks, kuid seda ei juhtu tavaliselt hilisemas tööelus. Seega tuleb võtta maksimum oma ülikooliajast, ka õppimises.