Taavi Veskimägi

FOTO: Peeter Langovits

Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi paneb ette, et Elering võiks saada gaasivõrgu ostuks vajaliku raha osaliselt Eesti jaeinves­toritele suunatud võlakirjade emiteerimise kaudu Tallinna börsil.

Eestis on aastaid kestnud arutelu kohaliku kapitalituru arendamise vajalikkusest, et toetada Eesti majanduse arengut. Seda nii rahavajajate (eelkõige väiksemad ettevõtted) kui ka potentsiaalsete investorite (eelkõige eraisikust väikeinvestorid, kelle raha seisab passiivselt hoiustel) vaatevinklist. Ühe võimalusena, kuidas kohalik kapitaliturg käima tõmmata, on paljud näinud riigiäriühingute võlakirjade emiteerimist Tallinna börsil.

Elering on üks väheseid Eesti ettevõtteid, kes on rahvusvahelise võlakirja emissiooni algusest lõpuni läbi viinud. Saanud ka ettevõtte esinemise eest emissioonil investoritelt arvestatavat positiivset tagasidet. Arvestades ka varasemat kogemust rahandusministrina, julgeks teha ühe ettepaneku. Nimelt, Elering võiks kaasata gaasivõrgu ostuks vajaliku raha osaliselt Eesti jaeinvestoritele suunatud võlakirjade emiteerimise kaudu Tallinna börsil.

Elering on Balti kõrgeima krediidireitinguga (A3) ettevõte ja Eleringi seitsmeaastased võlakirjad mahus 225 miljonit eurot on noteeritud Londoni börsil. Emissiooni korraldamine Londonis võimaldas Eleringil kaasata raha parima hinnaga, et finantseerida EstLink 1 väljaostu, EstLink 2 ning avariireservelektrijaama ehitust.

Võlakirjade emiteerimine Tallinnas, kus ei ole toimivat võlakirjaturgu, tähendanuks ettevõttele kõrgemat raha hinda ja seega suuremaid kulusid. Järelikult peavad olema laiemad väärtused, mis õigustaksid riigi äriühingute võlakirjade emiteerimist just Tallinnas.

Ehk on riik omanikuna valmis osast omanikutulust loobuma laiema majandusarengu soodustamise nimel?

Ma ise, veendunud vaba turumajanduse apologeedina, ei ole päris kindel, kas käsukorras on võimalik turge arendada. Näiteks Eleringi emissiooni puhul, kus 14 riigi 52 investorit märkisid emissiooni 1,45 korda üle, said Eesti investorid kätte sada protsenti soovitud mahust ja kuus protsenti terve emissiooni mahust.

Seega saab Eesti investor Eesti ettevõtet osta ka siis, kui võlakirja ei tehta mitte Tallinnas, vaid näiteks Londonis. Aga see selleks. Ma olen valmis uskuma, et arenenud kapitaliturg toetab Eesti majanduse arengut, ja sellesse panustama.

Riigikogu kiitis eelmise aasta suvel heaks maagaasiseaduse muudatused, millega Eesti Gaas peab hiljemalt 1. jaanuariks 2015 eraldama gaasi põhivõrgu tarne- ja müügitegevusest. Pole saladus, et Eleringi juhatus on väljendanud soovi eraldamise korral gaasivõrk ära osta ja asuda tegutsema kombineeritud elektri- ja gaasisüsteemi operaatorina, mis väikeste ülekandesüsteemide puhul on tarbijale kõige kuluefektiivsem.

Oleme määratlenud ennast madala riskitaluvusega ettevõttena, mis soovib jääda sada protsenti reguleeritud ärisse. Oleme selle juures mõelnud, kuidas ettevõtte väärtust kasvatada. Väärtuse kasvust võidab ühiskond tervikuna, laekub enam dividende riigieelarvesse.

Praegustes tingimustes, kus ühekordsed tulud riigieelarve tasakaalustamiseks on ammendatud, on üks täiendav tuluallikas stabiilse omanikutuluna riigieelarvesse kuldaväärt.

Selle arvelt väheneb näiteks surve maksude või maksete tõusuks eelarve struktuurse positsiooni parandamiseks. Ja ma ei näe ideoloogiliselt probleemi, kui riik finantseerib osaliselt avalikke kulusid (näiteks õpetajate palku) riigi varadelt kogutavast tulust. Pealegi on Eesti kogemus eraomanduses olevate loomulike monopolidega, nagu on seda on gaasivõrk, üsna kesine.

Elektri- või gaasivõrgu tarbija ei kaota sellest midagi, vastupidi. Tootlus nendelt varadelt on konkurentsiameti poolt paigas, sõltumata sellest, kas nende omanik on Elering, pensionifond või Gazprom. Väiksemaid kulusid ja seeläbi madalamat tariifi on Eleringil erinevalt kõigist teistest võimalik saavutada tänu elektri- ja gaasisüsteemide koos juhtimisele ja tekkivale sünergiale.

Ja loomulikult on see suhteline võit seda suurem, mida väiksem on võrk. Eesti gaasiülekandevõrk on väga väike. Tihti on jäänud ka avalikus debatis mulje, nagu oleks elektri- ja gaasiülekandevõrgud Eestis sama suured. Ei ole. Järgmiseks aastaks on elektriülekandevarade suurus ligi 800 miljonit eurot, gaasi omad ajakirjandusest läbi käinud andmete järgi umbes 50–60 miljonit.

Oluline on ka võit, mis tekib seeläbi, et ainult riigiomanduses olev gaasisüsteemihaldur on suuteline välja töötama ja ellu viima kogu Soome-Balti ühtse gaasituru loomiseks vajaliku raamistiku. Olen selles elektrituru loomise kogemuse põhjal täiesti kindel. Veendunud.

Aga lisaks võib olla ka kolmas võit ühiskonnale täielikult riigile kuuluva äriühingu väärtuse kasvu ja madalama tarbijatariifi kõrval. Nimelt juba sissejuhatuses öeldud võimalus kaasata gaasivõrgu ostuks vajalik raha võlakirjade emiteerimise kaudu Eesti jaeinvestorile.

Teha võiks just Eestis piisavalt madala nominaalväärtusega võlakirjade avaliku emissiooni, kuhu jaeinvestor saaks raha paigutada. Sellega oleks võimalik ühe õige asja tegemiseks toetada veel teist õiget asja ehk kohaliku kapitalituru arengut.

Loomulikult tuleb endale aru anda, et ilmselt ei ole see Eleringile kõige lihtsam viis raha kaasamiseks ja ilmselt ka mitte kõige odavam. Aga kui ühiskond näeb selles laiemat kasu, mida paljud on aruteludes väljendanud, oleme meie Eleringis selleks valmis.

Sisuliselt tekiks lisaks professionaalsetele investoritele ka tavakodanikel võimalus osta Eesti riigi riskiga väga lähedast finantstoodet. Lisaks annaks see igale huvilisele võimaluse selliste võlakirjadeostuga osaleda gaasimajanduse reformimise protsessis ja saada osa sellest ühiskonnale tekkivast kasust. Seega saaks ühe hoobiga lüüa kolm kärbest.