Heino Levald: Miks nad streigivad?

Heino Levald Foto: Postimees.ee

Arste ja meditsiiniõdesid ühendavad kutseliidud ähvardavad streikida. Nõutakse palgatõusu ja selle tagamiseks tervishoiu paremat rahastamist. Muidu läheb veelgi enam arste ja õdesid tööle välismaale. Streigiga lubasid algul solidaarselt ühineda ka transporditöötajate ametiühingud, mis ühendavad bussijuhte, meremehi ja lendureid. Ka neil on võimalus minna tööle välismaale, kus palgad suuremad.

Miks ei lubanud ühineda meedikute streigiga ka näiteks kooliõpetajad, agronoomid, insenerid, bioloogid, keskkonnakaitsjad ja ajaloolased ning teistel aladel hariduse saanud inimesed? Kas nende palgatase on suurem või on nad muidu oma eluga rohkem rahul?

Tegelikult ei ole ju asi sugugi nii. Nad ei saa lihtsalt välismaale erialasele tööle minna. Nende diplomid ei võimalda seda. Ning streikides võib praegusestki töökohast ilma jääda.

Miks ühed saavad välismaale erialasele tööle minna ja palka nõuda, teised aga mitte? Sellise olukorra peamine põhjus on selles, et Eestis antakse kaht liiki kutseharidust.

Mõnel erialal antakse Eestis haridust rahvusvaheliste nõuete kohaselt ning sellega kaasneb kutse ehk kvalifikatsioon, mis loob võimaluse erialaseks tööks nii kodu- kui välismaal. Nende hulka kuuluvad arstid, meditsiiniõed, meremehed, lendurid, autojuhid ja veel mõned.

Teistel erialadel antakse kooli lõpetamisel diplom, mis tõendab hariduse saamist läbitud õppekava järgi, kuid ei tõenda kutse ehk kvalifikatsiooni saamist, seega ei anna ka õigust erialaseks tööks. Kutset ehk kvalifikatsiooni ning koos sellega õigust teha õpitud tööd lõpetanutele tegelikult ei antagi. Tööandjale jääb sellise diplomi alusel teadmata, kas töösoovija seda oskabki.

Kuni 1991. aastani anti kutse ehk kvalifikatsioon ja seda tõendav diplom kõrgkooli või kutsekooli lõpetamisel kõikidele lõpetanutele. Kutse saamiseks vajalike nõuete täitmist ja lõpetanute kutsealast pädevust kontrollis koolist sõltumatu riiklik eksamikomisjon. Tollaseid meie kõrghariduse diplomeid tunnistavad Euroopa Liidu maad magistri tasemel olevateks ning alates möödunud aastast teeb seda ka Eesti.

Kutseid ei saa

Üheksakümnendate aastate alguses likvideeriti Eestis kõrg- ja kutsekoolide lõpetajatele seni kutseid andnud riiklikud eksamikomisjonid. Diplomite väljaandmise õiguse said koolid. Samal ajal kaotasid paljud koolid oma õppekavadest praktika, mida oli uutes oludes tülikas korraldada.

Peagi ilmnes, et selliste õppekavade järgi õppinud lõpetajad erialaseks tööks vajalikku kvalifikatsiooni enam tegelikult ei saa. Ent selle asemel et nõuda koolidelt õppeprotsessi sellist täiustamist, et see rahuldaks kutsete saamise nõuded, ja korraldada koolist sõltumatu õpetamise tulemuste hindamine, võeti 1994. aastal vastu valitsuse määrus, mille järgi kõrg- ja kutsekoolid enam lõpetanutele kutset ehk kvalifikatsiooni anda ei saanud ja seda diplomitele ei märgitud. Sellest ajast alates tõendavad kõrg- ja kutsekoolide diplomid vaid diplomile märgitud õppekava läbimist. Erialase töö tegemiseks need diplomid juriidilist õigust ei anna.

Mis on selle põhjus?

Valitsuse nimetatud otsuse kujundajateks olid tollane Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Inseneride Liidu juhtkond. Nende inimeste kindel seisukoht oli, et kutseid peavad koolidest sõltumatult andma kas kutsekojad, nagu Eestis enne sõda, või siis erialaliidud nagu Inglismaal ja USAs.

Seda suunda toetas jõuliselt Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Nad ei hoolinud sellest, et kutsekodasid kui ametiühingute sõjaeelset aseainet Eestis ei tunnistanud rahvusvaheline tööorganisatsioon ILO, mille liige Eesti on, ega ka sellest, et Inglismaal ja USAs on tsunftitaolised erialaliidud välja kujunenud sajandite jooksul. Eestis neid aga polnud ja pole või on nõrgukesed ning ei ole ka lootust, et need nii väikesel maal välja kujunevad.

TALO ja sellesse kuuluvate kutseliitude protestidest hoolimata jäi valitsuse otsus lõpetada kutsete ehk kvalifikatsioonide andmine jõusse ning alates1994. aastast kõrg- ja kutsekoolid enam kutseid ai anna.

Jäi lootus, et asjad otsustab kutseseadus, mis oli juba siis haridusministeeriumis ettevalmistamisel. Kuid selle vastuvõtmiseni õnnestus sotsiaalministeeriumi abiga jõuda alles aastal 2000.

Paraku said eespool nimetatud tegelased sealjuures ikkagi oma tahtmise ning nii nagu varasema valitsuse määruse kohaselt, antakse ka kutseseaduse järgi kõrg- või kutsekooli lõpetamisel ainult õppekava läbimist tõendav diplom. Kvalifikatsiooni ja kutsediplomi võib lõpetanu saada vaid omal soovil vastava tasu eest ning mitte varem kui kahe aasta möödudes kooli lõpetamisest tingimusel, et ta on selle aja töötanud erialasel tööl.

Kutse võivad talle väljastada vastavate katsete sooritamise järel omal algatusel tekkivad kutset andvad organid. Kutse andmise aluseks on kutsestandardite nõuded, mille peavad välja töötama seaduse kohaselt loodud kutsekvalifikatsiooni sihtasutuse juurde loodavad kutsenõukogud.

Sisuliselt jättis selline tühjale kohale üles ehitatud kutseseadus kutsete andmise protsessi endiselt ummikusse, sest ei kohustanud koole andma kutseväärilist haridust ega sätestanud nende tegevuse tulemuste hindamise korda. Kui suhteliselt lihtsamas töölistasemel olevas kutsehariduses suudeti möödunud kuue aastaga siiski arvestatav kord luua ning selle alusel on välja antud umbes 16 000 kutsetunnistust, siis kõrghariduse osas on olukorral nutune.

Kõrgtaseme kutsestandardeid on seni vaid mõnikümmend, kuid toimib umbes poolteist tuhat õppekava. Mida peab nendest ühe järgi lõpetanu mingi erialase töö tegemise õiguse saamiseks tegema, kui sel erialal ei ole kutsestandardit ega kutset andvat organit, ega ole teada, kas kunagi tuleb?

Ning kuidas saab kooli lõpetanu teha kaks aastat erialast tööd, mis on vajalik kutse saamiseks, kui tal ei ole kutset ega järelikult ka õigust seda tööd teha? Ning milline on tagajärg?

Järeldused

Kõrgkoolide kutseta lõpetanute arv on alates 1994. aastast tänaseni kasvanud hinnanguliselt vähemalt

100 000ni. Nendest on 2007. aasta alguseks saanud IV ja V taseme kutsed umbes 2500 inimest. CV Keskuse andmetel võivad kutseta kõrgharidusega inimesed välismaal saada ainult töölise kohti. Võib öelda, et nendel erialadel töötavad Eesti kõrgkoolid on alates 1994. aastast lõpetanute olukorda arvestades tööturul tühikäigul.

Kõigile on selge, et Tallinna Tehnikaülikooli 1990. aastate juhtkond ning Eesti Kaubandus- Tööstuskoja esindajad, kes olid toimunud kutsereformi eestvedajad, saavutasid kas tahes või tahtmata sellise eesmärgi, mida me aimatagi ei osanud – olles likvideerinud kutsete andmise süsteemi, välistasid nad tööturu avanedes võimaluse, et haritud inimesed saaksid välismaal minna ka mujale kui mustale tööle.

Kui seda poleks tehtud, kuhu siis oleks jäänud meie väikeste palkade eelised, mis on Eestit seni rahvusvahelises konkurentsivõistluses pinnal püsida aidanud? Ning mis toimuks nüüd, kui tööturg on avanenud?

Rahvuslik katastroof

See olnuks tõeline rahvuslik katastroof. Selle ärahoidmisega on tuldud edukalt toime. Välismaale erialasele tööle pääsevad vaid mõne eriala inimesed.

Kuid vähesed tajuvad, et paraku kaasneb selle katastroofi ärahoidmisega teine hoopis suurem katastroof. Kutsete andmise lõpetamisega kõrg- ja kutsekoolides likvideeriti ka haridussüsteemi ja õppimise peamine loomulik eesmärk – elukutse saamine.

Kuid just algne ja täiendavad kutsed võimaldavad elus ja tööturul paremini toime tulla ning annavad enamikule inimestest nii algse kui elukestva õppimise tõelise mõtte. Kutsete andmise sisulise likvideerimise tagajärjel on see mõte kadunud.

Ei ole ju kutsehariduse tulemuseks ainult autojuhid, lendurid ja muud oskustöölised, nagu meie hariduskorraldus sätestab. Kutsed on ka insener, ökonomist, pedagoog ja muide ka professor. Kuid mitte Eestis. Vähemalt mitte ametlikult. Professorgi on Eestis professor ainult niikaua, kui ta töötab mingis kõrgkoolis sellel ametikohal. Mujal on see kutse, meil mitte.

Hea haridus on rahvuse säilimise ja edu alus. Hariduse mõtte kadumine inimeste silmis on minu arvates suurim rahvuslik katastroof, mis võib meid ähvardada. Eestis on see toimumas ja selle mõju aina suureneb.

Olukord vajab kiiret muutmist. Alustada tuleks sellest, et need poliitikud, kes sellise olukorra on põhjustanud, ei pääseks pärast eelseisvaid valimisi enam kultuuri ja hariduse korraldamise juurde.