Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2140607t1hfc77.jpg)
Vastik tunne on rektorivalimiste järel, aga Tartu Ülikool on 375 aasta sees hullematki näinud. Vähemalt on praegu võimalik asjadest avalikult rääkida ja lahendusi otsida, ehkki mitte kõik ei tee seda.
Paljusid asjaosalisi häiris asjaolu, et äärepealt oleks rektori valimiste tulemuse otsustanud kulli ja kirja viskamine. Mina selles probleemi ei näe. See on küll hädapärane, aga siiski aus ja demokraatlik protseduur.
Selleni jõudmise põhjuseks võis ju olla lihtne asjaolu, et mõlemad kandidaadid olid võrdselt tugevad. Osutunuks rektor valituks, saanuks valitu heameelt tunda võidu üle tasavägises võistluses tugeva vastasega ja ta võistleja selle üle, et oli tegelikult võitjaga võrdne.
Vastikud võtted
Vastikud asjad sündisid enne ja pärast liisuheitmist. Esiteks professor Birute Klaasi väidetava meeskonna nimel valijatele valimiseelsel päeval saadetud professor Ene Ergma vaenulik üleskutse, mille tekst on avalikkusele teada, aga autorid mitte.
Poliitikas on sellised tehingud igapäevane asi, aga mis poliitikas omal kohal (tõsi isegi seal ei jäeta sellistest tegudest tavaliselt kirjalikke jälgi!), ei ole seda ülikoolis. Rektori valimistel poliitilise võitluse võtete kasutamine on kaabaklus.
Teiseks. Arvan, et nendest, kes kolmandas voorus teadlikult taotlesid seda, et ülikool rektorita jääks, ei olnud see õige ega ilus. Mitte ükski kolmest kandidaadist polnud sellist kohtlemist ära teeninud.
Kõikide selja taga seisis lugupidamisväärne hulk akadeemilise pere õpetavaid-uurivaid või õppivaid liikmeid. Aega vaidlemiseks kandidaatide tugevate ja nõrkade külgede üle ning võimalikest katastroofi tõotavatest kandidaatidest vabanemiseks oli piisavalt.
Võtan mütsi maha nende valijate ees, kes kolmandasse vooru jõudnud kandidaati küll ei pooldanud, aga hääletasid tema poolt, sest olid ülikooli poolt.
Omaenda huvid
Miks kõik nii läks? Üks silmanähtav põhjus oli see, et osa valimiskogu liikmeid ei lähtunud mitte ülikooli ega Eesti, vaid iseenda ning oma teaduskondade/valdkondade/instituutide jne huvidest ja hirmudest.
Kui mul pole korralikke publikatsioone, siis kardan rektorit, kel need olemas, sest tal on moraalne õigus neid minult nõuda. Kui olen loodusteadlane, siis võin peljata rektorit, kes nõuab humanitaar- ja sotsiaalteaduste senisest paremat rahastamist. Meie saame vähem. Jne. See kõik on inimlik.
Inimesed muutunud ei ole. Muutumas on hoopis ülikool. Tartu Ülikool on tohutu kiirusega saanud massiülikooliks, seda kroonilise alarahastamise tingimustes.
Teistes Euroopa riikides leidis seesama protsess aset mõne aastakümne eest, seejuures palju paremas ainelises olukorras kui see, milles meie pärast viiekümneaastast Vene karu istumise all olemist ikka veel viibime.
Siiski läks see protsess mujalgi suure valu ja vaevaga, millest meid ehk veidi suudab säästa nende kogemusest õppimine.
Teadmistepõhises ühiskonnas paratamatult vajalikku massiülikooli ei saa juhtida nii, nagu juhiti ja juhitakse ülikoole riikides, kus ülikooli jõuab vaid veerand noortest või vähem.
Ja massiülikoolile ei otsita juhti nii, nagu otsitakse rektorit klassikalisele ülikoolile.
Sellist ülikooli juhtivalt inimeselt, enamasti ülikooli presidendiks nimetatult, ei oodata teaduskraade ega publikatsioone, vaid eeskätt kõikide asjaosaliste üliõpilaste, õppejõudude-teadurite, kõikide allüksuste, ülikooli kui terviku, riigi, tootjate huvide ühitamist ja esindamist professionaalsel tasemel.
Teda ei vali mitte õppejõud oma huvidest lähtudes, vaid näiteks teatud määral meie kuratooriumiga võrreldav kogu, mis lähtub sellest, milleks ülikoolid olemas on, ja sellest, missugusel kandidaadil on parimad juhiomadused ja -kogemused. Ei, see ei välista ülikooli autonoomiat.
Massiülikooli eripära
Vaesusest aitab üle saada küll, sest ülikool korraldab end siis ühiskonna kasuks ümber, ja presidendi tähtsamaid ülesandeid ongi raha muretseda. Tänu perioodilistele ümberkorraldustele kuuluvadki ülikoolid vanimate järjepidevate institutsioonide hulka Euroopas.
Kuuga ega ka mitte aastaga ei saa põliselt rektorijuhtimiselt üle minna meie jaoks uuele, aga massiülikooli puhul sobivamale presidendisüsteemile. Kuuga saab teha ses asjas põhimõttelise otsuse ja aastaga esimesi olulisi ettevalmistusi üleminekuks. Valigem selleks sobivaim rektor.
Kui ta oma ülesandega toime tuleb, siis jääb ta Tartu Ülikooli viimaseks rektoriks.
P.S. Selleks, et korralikud inimesed end ülikoolis paremini tunneksid, peavad ülalnimetatud üleskutse algatajad ja autorid minu meelest oma nimed avalikustama.
Kui nad seda ei tee, siis on ehk professor Birute Klaasi võimuses nende nimed välja selgitada ja avalikuks teha, et kolleegid teaksid neid vana akadeemilist tava järgides rukkida ja üliõpilased loobuda nende loengutes ja seminarides käimisest.