Jüri Ginter: kuidas koolide headust mõõta?

Tartu Ülikooli haridusteaduskonna õppejõud Jüri Ginter arutleb, kelle huvides on iga-aastane koolide pingeridade koostamine ja avalikustamine. Foto: Pm

Kui koolid on sunnitud omavahel võistlema, takistab see nende koostööd

Ma ei anna koolide pingeridade avalikustamisele õiguslikku hinnangut. Selle asemel kutsun teid mõtlema selle üle, mida pingeread tegelikult tähendavad. Kujutame ette analoogilist olukorda spordis, kus edetabelid on üldlevinud. Näiteks, sportlaste keskmised kaugushüppe tulemused võistlustel olid: 6.00, 6.20, 6.80, 7.10 ja 7.50.

Millised järeldused me saame sellest teha? Millistel treeneritel on põhjust rõõmustada? Kelle treeningule me peaksime minema?

Tulemus sõltub sellest, kas treenitakse mehi või naisi, kaugushüppeks või mitmevõistluseks, tippspordiks või kehakultuuriks. Viimasest sõltub muuseas ka see, mitu kaugushüppetreeningut nädalas on (on ju kutsekoolides poole vähem aega keskhariduse omandamiseks). Miskipärast ei võta keegi ajakirjanduses ka sõna teemal, et kuulitõukaja ei peagi kaugushüpet oskama, samas väited, et elektrik ei pea Homerost lugema jms, on üldlevinud.

Kellele on koolide pingeridasid vaja? Ajakirjandusele, et saada intrigeerivat materjali. Augusti viimasel nädalal ja septembri alguses oli see enamiku väljaannete üks populaarsemaid teemasid.

Edetabeleid on vaja ka pingerea tipus olevatele koolidele, et neil oleks ukse taga õpilaste järjekord. See võimaldab valida endale sobivad ning õpilased on rohkem motiveeritud õppima, kuna kardavad kaotada oma kohta. Kuna kõik klassid on pungil täis, võimaldab see saada koolil ka rohkem raha ja maksta õpetajatele rohkem ning luua paremad töötingimused kui teistes koolides. Koolide juurde luuakse sihtasutused, et lapsevanematelt jt raha juurde küsida. Pingerea tipus olevad koolid jäävad rohkem silma sponsoritele.

Ka ülikoolidel on lihtsam suhelda kitsa ringi tipus olevate koolidega, kuna sealt tuleb enamik üliõpilasi. Ja eks ole pingerida abiks ka lapsevanematele, et nad teaksid, kuhu kooli oma lapsi õppima panna.

Kellele tuleb koolide pingerida kahjuks? Pingereas tagapool olevate koolide headele õpilastele, sest eeldatakse, et nad pole oma häid hindeid välja teeninud. Samuti peavad nad õppima halvemates tingimustes kui edetabeli tippu kuuluvate koolide õpilased.

Kahju tuleb pingereast ka tagapool olevate koolide õpetajatele, kuna nad saavad vähem palka kui pingereas eespool olevate koolide õpetajad, kuigi peavad õpetama madalama motivatsiooni, võimete ja sotsiaalse toega õpilasi. Kahjuks tulevad need ka õpilastele, kellel kool ei luba valida riigieksami ainet, kuna kool kardab, et see võib alandada kooli keskmist hinnet. Samuti õpilastele, kes samadel põhjustel gümnaasiumi lõpuklassist välja süüakse.

Kahjuks tulevad pingeread ka ametnikele ja poliitikutele, kes võivad pingeridade alusel teha ekslikke järeldusi ja mitte arvestada, et tippu kuuluvate koolide tulemused on tingitud sellest, et nad saavad valida endale paremaid õpilasi. Ja lõpuks mõjuvad pingeread halvasti ka kohalikele kogukondadele, kuna õpilased ei õpi kodukoha koolis ning kogukonnatöö osakaal meie koolides on väga madal.

Riigieksamite edetabelitega on seotud nn riigieksamikallakuga koolid. Selline kool pole kogukonna süda, nagu seda on koolid enamikus arenenud riikides, vaid koorelahutaja, nagu nimetas neid Marju Lauristin, või sõel, nagu varem nimetas neid Jaak Aaviksoo. Lõssile leitakse veel mingi kasutus, sõelast läbi kukkunute tee viib prügimäele. Kas selline olelusvõitlus on eetiline, on eraldi teema.

Kas tipus olevates koolides õpetatakse tõepoolest paremini? Minule teada olevad teaduslikud uuringud seda ei kinnita. Kuni viimase ajani on rõhutatud konkurentsi tähtsust arengus. Alles nüüd on hakatud teadvustama, et vähemalt sama oluline on koostöö. Inimene ei saa ega jää inimeseks ilma teiste inimesteta.

Uuringute tulemused on näidanud, et kui koolid on sunnitud võistlema, siis takistab see nendevahelist koostööd. Samuti varjatakse konkurentide eest oma häid kogemusi. Ei usaldata isegi ametnikke, kuna kardetakse, et need edastavad kogemused konkurentidele. Konkurents koolide vahel ja edetabelikohad võivad kahjustada ka eri koolide õpilaste vahelisi suhteid.

Riigieksamid korraldatakse ikkagi õpilaste teadmiste ja oskuste kontrollimiseks, mitte koolide taseme võrdlemiseks. Viimasel juhul peaks eksamid olema korraldatud hoopis teistel alustel (kõik õpilased peavad sooritama kõik eksamid või tehakse neist juhuslik valim, tulemusi korrutatakse sisseastujate taseme indeksiga jne).

Milleks on vaja koole hinnata? Et koolid teaksid, mis on neil hästi ja mida nad saaksid veel paremini teha. Riigieksamite tulemused võiksid anda selle kohta informatsiooni, kui lisatud oleks andmed selle kohta, kui suur protsent konkreetse kooli õpilastest selle aine valis, millises mahus nad seda ainet õppisid ning milline oli õpilaste tase kooli vastuvõtmisel ja sotsiaalne taust.

Koolide hindamine aitaks ka lapsevanematel kooli valida. Ka siin peaksid olema täidetud eespool nimetatud nõuded, samas peaks lapsevanematel olema teave ka kooli mikrokliima jms kohta. Võrreldavad andmed on vajalikud ka hariduspoliitika kujundamiseks, kuid sel juhul peaksid need andmed olema tõepoolest võrreldavad.

Riigieksamitega pole võimalik hinnata, veel vähem mõõta kogu valmisolekut edasiseks eluks. Aga just selle tagamine ongi koolide ülesanne. Kui me suudame sellega leppida, et kõige mõõtmiseks pole sentimeetrit või kraadiklaasi, siis saame hakata kasutama vahendeid, millest me objektiivsuse loosungi all oleme loobunud, kuid mida arenenud riikides kogu aeg kasutatakse.

Üks kriteerium on kõigi asjaosaliste rahulolu olukorra ja õpilase sotsialiseerumise tempoga. Teine võimalik hindamise viis on erinevad ekspertarvamused, mille aluseks on vaatlus, vestlus vms. Enne hindamist tuleb kokku leppida kriteeriumides.

Kõige olulisem on aga asjaolu, et hinnatavad ise sooviksid, et neid hinnatakse saamaks tagasisidet oma tegevuse tulemuslikkuse kohta. Seni tundub aga nii, et enamikus koolides toimub isegi sisehindamine mitte enda jaoks, vaid «kontrollidele» ettenäitamiseks. Rääkimata siis objektiivse välishinnangu soovimisest. Ja kui koolid sellist eeskuju annavad, siis ei ole imestada, et ka õpilased spikerdavad.