Juhtkiri: Mõistus võitis võimu

Ehkki skeptikud olid veendunud, et riigikogu enne märtsivalimisi paljuvaieldud rahvusringhäälingu seadust vastu võtta ei suuda, tegi parlament neljapäeval siiski imet.

76 poolthäälega otsustati viimaks, et juba selle suve hakul lõpetavad 1994. aastal jõustunud seadusega riikliku tele- ja raadiokomitee riismetele asutatud Eesti Televisioon ja Eesti Raadio oma tegevuse ning selle asemele luuakse euroopalikke avalik-õigusliku ringhäälingu põhimõtteid järgiv Eesti Rahvusringhääling.

Küsimus, millist avalik-õiguslikku ringhäälingut Eesti vajab, on olnud õhus juba viimased kümme aastat. Täpselt sama kaua on seni veel kehtivat ringhäälinguseadust pidevalt lapitud, et võimutsevale päevapoliitikale meelepärane olla. Selge oli, et varem või hiljem hakkab ajale jalgu jäänud seadus nagu korduvalt paigatud palitu tuult läbi laskma ning moepärast tehtud õmblused muutunud meediaruumis enam ei pea.

Sel nädalal vastu võetud seadus rajab aga tee uuele ühendatud ringhäälinguorganisatsioonile, mille kohus on nii sõnas kui pildis, nii traditsioonilisi kui moodsaid meediakanaleid kasutades säilitada eesti kultuuri ja aidata kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele.

Ehkki viie aasta jooksul on vaieldud iga väiksemagi ja avalikkusele arusaamatu seadusesätte kallal – näiteks, miks keelata rahvusringhäälingul oma toodete reklaami ja müüki –, sattus just viimane punkt küsimärgi alla siis, kui kaks praegust koalitsiooniparteid, Reformierakond ja Keskerakond hakkasid häälekalt nõudma kõigi mitte-poliitikutest ekspertide minemalöömist rahvusringhäälingu nõukogust. Nende arvates pidi riigi rahastatav ringhäälinguorganisatsioon kuuluma ja kuuletuma ainult parteidele – sellest pidi saama poliitiline organ. Seda nõudes unustasid mõlemad suurerakonnad oma riigi ja rahva, arvates, et nende hääling ongi ainutõde.

Suuresti just tänu kolmandale koalitsioonipartnerile Rahvaliidule ja nende veenmisele jäi uude seadusesse viimaks alles säte, et rahvusringhäälingu tööd kontrolliv nõukogu peab lisaks riigikogu liikmetele koosnema veel ka ringhäälingut tundvatest ekspertidest, kelle ametiaeg kestab viis aastat. Just Rahvaliit veenis oma koalitsioonipartnereid loobuma lühinägelikust nõudest allutada Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio järglane poliitikute ülemvõimule.

Valimised või mitte – selge on, et poliitiline organ ei sobi iial ajakirjanduslikku institutsiooni juhtima. See eluterve arusaam võitis viimaks võimuiha.