Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139103t1hc36e.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2139335t1hb2a7.jpg)
Valimiste peakonflikt on sõnastatud ning alanud on järjekordne poliitteater, kus juba tõmmataksegi kübaratest jäneseid välja. Teater eelkõige seetõttu, et valijal tegelikult polegi valikuid. Lavastuse seisukohalt on aga ülimalt oluline, kes on kangelane ning kes tema vastasmängija. Peakonflikti sõnastajad saavad enim meedia tähelepanu ning juhivad valimiseelset diskussiooni.
Peakonfliktina on koalitsiooniparteid sõnastanud juba eelmistest valimistest vana tulumaksu teema. Keskerakond ning Reformierakond jagavad võimu, hoolimata asjaolust, et nad viimastel valimistel oma valimisplatvormiga vastandusid. Tollast küüslauguvalitsust põhjendas Andrus Ansip väitega, et «liberaalsus ja sotsiaalsus välistavad teineteist ainult piiratud kujutluses».
Loomulikult ei kavatse Keskerakond astmelist tulumaksu kehtestada, sest see pole erakonda rahastavate äriringkondade huvides. Küll aga on lihtne sellise retoorikaga eristuda ning näiliselt seista oma valijaskonna huvide eest. Selline vastasseis võimaldab praegusel koalitsioonil üheskoos katta võimalikult suure osa valijaskonnast.
Veel jõuab pildile tulla mõni poliitiline jõud, kes tahab ise konflikti sõnastada. 2003. aasta valimistel tõusis tulumaksu konflikti asemel tähelepanu keskmesse Res Publica, kes oma loosungiga «Vali kord» vastandus Keskerakonnale ning võttis protestiparteina palju hääli. Hiljem suutsid vanad kalad algajad kõrvale mängida.
Meil pole hääletuskasti juures poliitilisi valikuid. On ju erinevad valitsuskoalitsioonid ellu viinud ainult uusliberaalset poliitikat, stiilis «vähem riiki, rohkem eraettevõtlust». Võimulolijad põhjendavad oma otsuseid üleilmse konkurentsi ning majandusliku efektiivsuse nõudega.
Et mäng ei käiks kõrgelt üle valijate peade, peaks otsuste aluseks olema ühiskondlik kokkulepe, mitte äri- ja poliitiliste jõudude huvid. Võõrandumise vältimiseks on vaja rohkem sisulisi väitlusi, nagu see oli emapalga küsimuses, mil erinevad kodanikuühendused leheveergudel aktiivselt diskuteerisid, kaasa rääkisid ning oma jõu ühendasid.
Võib ennustada mujal maailmas toimuva taustal, et need valimised muutuvad eelnenud valimistest veelgi isikukesksemaks ning vähem sisulisemaks. Populism on Euroopa poliitikat juba mõnd aega iseloomustanud. Populistlikud olid valimised ka muidu selgelt välja kujunenud poliitilise kultuuriga Rootsis. Kui parteid esitavad kampaanias pea samu argumente, keskendutakse liidritele ehk tulevase peaministri isikule. Selle trendi tõestuseks on Reformierakonna plakatitel Andrus Ansip, kelle pildi taustal tutvustatakse ülejäänud kandidaate.
Kodanikuühiskonna kriisi põhjustab uusliberalismi võidukäik üleilmastumise tingimustes ning heaoluühiskondades domineeriv individualistlik tarbimiskultuur. Parem- ja vasakpoolse poliitika piirjoonte ähmastumine on viinud olukorrani, kus konsensus leitakse tsentris. Eestis tähendab see turudemokraatiat demokraatia põhiline roll on olla turumajanduse kindlustaja.
Seda seetõttu, et meil pole sotsiaaldemokraatlikku poliitilist traditsiooni, mis mujal Euroopas II maailmasõja järel kandepinna sai. Nii on Eesti poliitikas tugevnemas autoritaarne populism, kus vabaturu eetika on seotud populistliku poliitikaga. See võimaldab parempoolsete ning autoritaarset poliitikat ajavate parteide koostööd ning valitsemist.
Kui valija näeb demokraatias vaid võimalust majanduslik heaolu kindlustada, võib ta valida endale võimu, mis võtab ära järjest rohkem demokraatlikke õigusi, lubades majanduslikku heaolu. Jätkuva majanduskasvu tingimustes pole võimulolijatel keeruline oma positsiooni säilitada. Pangalaenude koorma all ägav elanikkond eelistab olmelist stabiilsust kodanikuvabadustele.
Keskerakonna loosung «Rikas riik, parem palk!» ning Reformierakonna loosung «Parem palk kõigile!» ei eristu teineteisest ning apelleerivad kitsastele majanduslikele huvidele. Nii ei hooli valijad ringhäälingu, haiglate ning koolide sundpolitiseerimisest.
Tuntud avaliku elu tegelaste valimiseelne massiline astumine parteisse ei räägi küll praegu kodanikuühiskonna tugevnemisest, vaid pigem inimeste pragmaatilistest kaalutlustest. Ka lastele suunatud argumendid on rahas mõõdetavad: kes lubab sülearvutit, kes välisreisi...
Ajal, mil vabadus ja demokraatia tähendab turgu, suudame maailma ning ka kohalikku poliitikat mõjutada põhiliselt tarbijatena, nt ei tarbi mõne poliitsponsori tooteid või teenuseid. Nii mõnedki on leheveerul lubanud edaspidi Kalevi okolaadi või X piimatooted ostmata jätta.
Kuid kas meil ikka on piisavalt alternatiive? Kui palju leidub ehitus- või kinnisvarafirmasid, kes ei toeta konkurentsis püsimiseks ning oma mõjuala kindlustamiseks eri poliitilisi rühmitusi ning ei mängi ühisel mänguväljakul hämarate reeglitega? Olen sunnitud külastama Tartu bussijaama, samuti pole alternatiive saartele sõitmiseks. Loobudes Kalevi okolaadist, jätaksin pikas perspektiivis sissetulekuta mitmed eesti pered.
Seega pean lahendama keerulisi eetilisi dilemmasid, tõdedes, et tihtipeale ei jõua ikka päris soovitud eesmärgini. Sellega tegelevad erinevad kodanikuliikumised, kuidas suunata inimesi tegema eetilisi tarbimisvalikuid.
Üheks selliseks näiteks on fair tradei liikumine, võideldakse lapstööjõu kasutamise vastu, loodust ja loomi säästva tootmise poolt jne. Loomulikult võib ka selliste ühenduste tegevuse efektiivsuse üle vaielda. Igal juhul on just ostukäitumine ning eetiliste valikutega seotu globaalkülas kasvamas oluliseks hariduse teemaks.