Erik Ehasoo: Kuidas on võimalik koolis unistama õppida?

Erik Ehasoo Foto: Postimees.ee

Kuna olen lõpetanud Tallinna Inglise kolledžis põhikooli ja lõpetamas Rocca al Mare koolis keskkooli, on minult tihti küsitud: «Kumb kool on parem?». Kahjuks pole Eesti ühiskond vastuseks valmis – me tunneme Euroopa tuuli, kuid triivime siiski veel nõukogulikus laines.

Rocca al Mare kool (RaM) ja Tallinna Inglise kolledž (TIK) on mõlemad äärmuslikud – üks euroopaliku suhtumisega ja lapsesõbralik, teine nõukogudeaegne «eliitkool», mis võistleb Prantsuse lütseumiga esimese koha pärast Eesti «parimate» koolide TOPis.

Inglise kolledž andis mulle palju juurde – käitumisoskuse, distsipliini ja kohusetunde, tugevad algteadmised, kuid ei andnud midagi juurde isiksusena. Sain alles pärast koolist lahkumist aru, et olin vaid ühiskonna subjekt, osa süsteemist.

Võib öelda, et isiksusena sündisin alles kooli vahetades. Kõige hullem on see, et vabatahtlikult poleks ma kooli vahetanud. Mul puudus selleks lihtsalt julgus, sest lapsest saati oli mulle sisendatud, et kolledž on väga hea kool, mis tuleb igal juhul lõpetada, vastasel juhul pole lootust elus läbi lüüa. Loomulikult uskusin seda siiralt.

Siiski oli Rocca al Mare kooli sattumine minu lühikese elu paremaid sündmusi, mis võis juhtuda. Olles varem omandanud tugevad algteadmised ja kohusetunde, õpetas see kool kasvatama isiksust, ja mis veel tähtsam – õppisin unistama. Seda ei oleks endises koolis võinud ette kujutadagi.

Kõigi ühine «unistus» TIKis oli esialgu põhikooli, hiljem keskkooli eksamite sooritamine võimalikult rohkete punktidega, sest see tagavat sissepääsu igasse ülikooli ning see omakorda eduka elu. Kas peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks saada?

Ka Rocca al Mare koolil on puudusi, näiteks on see kadedamaid ja ihnemaid koole, mida tean. Kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub tavalistest munitsipaalkoolidest märksa sagedamini väitma, et neil ei ole raha.

Lohutust pakub aga see, et osa sellest rahast teeb mõne erivajadusega lapse elu paremaks ja inimväärsemaks, sest raha läheb ka selliste koolide rajamiseks, mis ei hakka kunagi kasumit tooma. Üldises plaanis on see siiski humaanne õppeasutus, mis kasvatab inimesi, mitte ei töötle ideaalseid mutreid ühiskonna jaoks.

Moto kui kvaliteettööstus?

Koole saab võrrelda ka motode järgi. RaMi moto «Unistused muudavad maailma» näitab selgelt, et kool pakub võimalust kasvatada arukaid ja õnnelikke ühiskonnategelasi.

TIKi moto «For Excellence We Strive» («Me püüdleme ideaalsuse poole») sobiks suurepäraselt näiteks mõne kvaliteetse autofirma või kalli tekstiilitootja motoks – töötame parima nimel. Kõlab küll ahvatlevalt, sest kes ei tahaks ideaalset last, kuid siin on kaks probleemi.

Ent ükski inimene ei ole ideaalne, ning selle asemel et kõiki ühtlaselt «kuldseteks» lihvida, tuleks teadvustada iga inimese vigu ning arendada nende tugevamaid külgi.

Tänapäeval aga, eriti Euroopas ja mujal maailmas, hinnatakse järjest enam just isiksust, mitte omandatud kooliteadmisi, mida võib hõlpsasti asendada ka arvuti.

Möödunud aasta novembris esitas Eesti Õpilasesinduste Liit pöördumise, milles taunis koolide edetabelite avaldamist meedias. Pöördumine sai palju vastukaja, nii sellise suhtumise pooldajatelt kui ka vastastelt.

Väidan, et edetabelid ei ole iseenesest halvad, vaid suhtumine neisse on vale. Edetabeleid tehakse palju ning iga asja kohta. Koolide edetabel on asi, mis näitab hästi, kuidas kellelgi sel aastal eksamitel läks, kuid ei näita, kui hea mõni kool on.

Ligi 75 protsenti koolis antavatest teadmistest ei lähe inimesel kunagi elus vaja. Tõelisi teadmisi annavad kogemused ja elamused, mida õpilane saab koolivälisest tegevusest.

Eliitkoolid seda aga ei paku. Vähegi tavalisemal õpilasel, kellel ei tule kõik n-ö loomulikust intelligentsist, kulub kogu vaba aeg õppimisele. Näiteks minul oli põhikoolis vaba ainult reede õhtu. Laupäeval pidin jälle tööle hakkama, sest nagu õpetajad ütlesid: «Nädalavahetusel on ju aega õppida». Sama kehtis ka koolivaheaegade kohta. Nüüdseks olen aga koolivälise tööga saavutanud hindamatuid kogemusi ja väärtusi, mida ma Inglise kolledžis poleks iialgi omandanud.

Ilmekalt on õpiorgiat iseloomustanud Prantsuse lütseumi juht Lauri Leesi, kes ütleb, et suurimaks probleemiks on see, et 175 õppepäeva aastas ei saa pühendada õppetööle, vaid maha peab arvutama kõiksugused aktused ja näiteks ka Prantsuse suursaadiku visiidi kooli. Kuid mis võiks prantsuse keele kallakuga koolis õpilasi veel rohkem motiveerida, kui vestlus sellise inimesega ja temalt kogemuste saamine?

Kool näitamiseks

Koolis valitsevast õhkkonnast saab ehk kõige parema ülevaate avalikel esinemistel ning üritustel. Nii pakkus mulle suurepäraseid elamusi mitme Tallinna kooli kirikukontsertidel osalemine. Erinevused koolide vahel olid silmatorkavad.

Mitme «tavakooli» kontserdi ajal täitus vaid pool saalist, õpilased olid üsna ebaviisakad ja koorid ei paistnud silma erilise lauluoskusega. Prantsuse lütseum tõmbas tähelepanu oma erilise viisakuse ja vaoshoitusega. Kirik oli paksult rahvast täis, esinemiste ajal valitses täielik vaikus, koorid laulsid hästi ja üldse tundus kõik ideaalne, isegi liiga ideaalne.

Direktor Lauri Leesi tuli isiklikult varem kohale ning kinnitas pinkide külge sildid klasside istekohtadega. Hämmastav oli, kuidas Leesi korraldas pärast kontserdi lõppemist klass klassi haaval väljumise.

Pärast Prantsuse lütseumi tuli kirikusse RaM ning nende kahe kooli vahel oli hämmastav erinevus. Mäletan, et kui kolledžis käisin, oli kirikutraditsioon kohustus, kus pidi tunnikese vaikides vastu pidama. Keskkoolis on see muutunud aga rõõmsaks viimaseks koolipäevaks, mil saab sõpradele häid jõule soovida, koolikaaslasi esinemas näha ning õpetaja Jaagu huvitavat jõululugu kuulata.

Seda erinevust oli näha ka lütseumi õpilaste olekus: nende nägudelt ja suhtumisest peegeldus, et see oli kohustuslik üritus, kus pidi korralikult istuma ja ootama, mil see läbi saab.

Ka koorid olid erinevad. Lütseumi õpilased, kõik ühte vormi riietatud, püüdsid kramplikult sõnu meenutada. RaMilased aga naeratasid, liikusid rütmiga kaasa, tegid näpuga nipsu ja olid kuidagi märksa vabamad. Kindlasti ei saa öelda, et nad laulsid halvemini kui eelmise kooli koor.

Kõige hullem oli aga see, et kui RaMi koor oli publikuga ühel tasandil, sulandus oma sõpradega ühte, siis eliitkooli koor oli pandud esinema rõdule, kust enamik publikust neid ei näinudki ning see, kes tahtis näha, pidi üle õla vaatama.

Õnnelikud inimesed

Lauri Leesi on avalikult tunnistanud, et ei taha, et tema õpilastest saaksid lihttöölised. RaMi ideoloogia aga väidab, et tuleb teha seda, mida süda ütleb. Miks ei võiks inimene olla õnnelik kraavikaevaja, kui ta teab, et ei salli kunagi kontori- või laboritööd?

Eesti vajab ka lihttöölisi, kuid mis veel olulisem – Eesti vajab õnnelikke inimesi. Selle märkamata jätmine viib meid ajude väljavoolu poole.

Isegi Eesti õpilased märgivad, et kasulikum on olla hea töömees kui kesise kõrghariduse omanik. Ning kas Lauri Leesi ja tema õpilased peaksid endid tähtsateks ja õnnelikeks, kui nende naaber saaks poole rohkem palka ning naabri tööpäevad lõpeksid ammu enne nende omi.

Siiski on mul hea meel, et kuigi RaMi kool pole edetabelis esimeste hulgas ning kooli õppemaks on tohutult suur, on see siiski üks kolmest koolist, kuhu ühele kohale kandideerib kõige rohkem inimesi.

Inimesed mõistavad, et see kooliharidus on väärt investeerimist. Samuti olen väga tänulik Inglise kolledžile saadud vundamendi eest. Tänan Rocca al Mare kooli nende tiibade eest, mis andsid mulle võimaluse vundamendilt õhku tõusta.

Arvamus

Lauri Leesi, Prantsuse lütseumi direktor:

Jääb mulje, et Inglise kolledž on õppimiskallakuga kool ning seega stagneerunud.

Ikka on ju teatud eas poisi jaoks oivaline õpetaja too, kes paneb napi vastuse eest hea hinde, ega anna kodus palju õppida. Inglise kolledžis Erikul nii häid õpetajaid polnud.

Rõõmustav on, et Erik leidis oma koha meie nii mitmepalgelisel haridusmaastikul.

Kool peaks olema spaahotelli tüüpi puhkekoht. Tarkuse omandamine on raske tööks. Et Erik õppis unistama just uues koolis, seda ma küll ei usu. Eks me kõik hakka teatud eas unistama, asugu see kool Tallinnas, Kärdlas või Nuustakul.

Toomas Kruusmägi, Inglise kolledži direktor:

Tunneme rõõmu, et noor inimene on saanud aru lihtsast asjast: õnn algab iseenesest ja koht õnnelikuks olemiseks on ainult dekoratsioon.

Mitmekesisus on vajalik nii bioloogilises kui ka sotsiaalses ja hariduslikus plaanis. Veelgi enam – mitmekesisus on rikkus.

Inimesed on erinevad, koolid on erinevad, riigid on erinevad, elukooslused on erinevad. Kõik see mitmekesisus on vaid tajude-kogemuste-ilmaelu rikastamiseks.

Rocca al Mare kooli juht Rein Rebane ei leidnud aega Postimehele kommentaari anda