Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/12/30/6214729t1hf1de.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2135271t1h864e.jpg)
Aasta algusest jätkuvad riikliku lepitaja vahendusel arstide, meditsiiniõdede ja hooldustöötajate palgaläbirääkimised. Tervishoiu võtmeküsimus ei ole mõniteist protsenti kõrgem palk alanud aastal, vaid selline rahastamisskeem, mis võimaldaks Eesti tervishoiusektoril aastaid jätkusuutlikult kõigi abivajajate hüvanguks toimida.
Sealjuures on tähtis, et rahastamine oleks hästi läbi mõeldud ja läbipaistev ning seeläbi tagaks ressursside kasutuse õigel ajal, vajalikus mahus ning kokkulepitud eesmärkidel. Viimase kümne aastaga on Eesti tervishoiusüsteemis toimunud väga suured muutused, meid tuuakse maailmas esile positiivse näitena. Eesti süsteem on välisekspertide hinnangul õiglaselt toimiv, läbipaistvalt rahastatud ja efektiivne.
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul mõjutab tervishoiusektor inimese tervist 1020 protsendi ulatuses. Ülejäänu on juba paljuski iga inimese enda teha.
See lubab arvata, et iga viienda haigestumise puhul sõltub meie edasine elukvaliteet ja tervis meditsiinist. Motiveeriva töökeskkonna tagamine selles sektoris on seetõttu oma kodanike eest hooliva riigi prioriteet.
Maailmapraktika näitab, et tervishoiukulutused pole pelgalt tülikas kuluartikkel riigieelarves, vaid on tegelikult investeering inimeste ja ühiskonna tervisesse. Efektiivselt toimiva tervishoiusüsteemi puhul mõjutab tervishoiu rahastamise kasv kuni 7 protsendini sisemajanduse kogutoodangust otseselt inimeste tervist.
Eesti praegused kulutused tervishoiule jäävad viimastel andmetel 5,3 protsendi juurde sisemajanduse kogutoodangust. Võrdlusena võib tuua Läti ja Leedu vastavad näitajad 2003. aastal, mis olid 6,4 ja 6,6 protsenti.
See tähendab, et meie riiklikult suurenev investeering tasuks end iga inimese tervise paranemises otseselt ära. Tsiteerides sotsiaalministeeriumi abiministrit Peeter Laasikut: «Igast tervishoiule minevast kümnest kroonist vähemalt üheksa on õigesti investeeritud.»
Küsimus ei ole selles, et arstidele ja õdedele on vaja kindlasti rohkem palka maksta, vaid selles, et Eesti inimestele on vaja garanteerida kvaliteetne tervishoiuteenus, mis ilma kvalifitseeritud ja motiveeritud tervishoiutöötajateta pole võimalik. Loomulikult on nii haige inimese, arsti, meditsiiniõe kui ka riigi huvi võimalikult täielik tervenemine.
Kuna tervishoiuteenus on äärmiselt inimtöömahukas (ca 50 protsenti haiglate kuludest moodustavad personalikulud), ja seda olenemata tohutust tehnoloogia arengust, siis tuleb tõdeda, et raviasutuste võime töötajatele konkurentsivõimelist palka maksta sõltub süveneva tööjõudefitsiidi tingimustes peaasjalikult teenuse hinnast.
Õiglane, tehnoloogilise innovatsiooni ja töötegijale motiveeriva tasu tagav ning seeläbi kvaliteetse arstiabi garanteeriv teenuste hind on seetõttu tervishoiupoliitika teostamise nurgakivi.
Teenuste rahastamisel on alati küsimus, kas ja millisel määral peab riik tasumise kohustuse katma ning milles peab väljenduma patsiendi omaosalus. Siinkohal tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et tervise kaitse on nii Eesti kodanike kui ka loomulikult kogu arenenud maailma üks põhiseaduslikke õigusi.
Viimastel aastatel on Eesti tervishoiu rahastamisel erasektori osakaal olnud ca 24 protsenti.
Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) on väljendanud seisukohta, et erasektori osakaal üle 25 protsendi tervishoiu rahastamisel seab ohtu uure osa inimeste juurdepääsu teenustele.
Ülioluline on poliitiliselt riske hinnata ja öelda üheselt ja selgelt välja, millised on riigi tervishoiupoliitilised prioriteedid.
Kas me mõõdame jätkusuutlikkust sellega, et meil on järjest enam raha kogutud riigi reservidesse, või me oleme suutnud peatada ajude ära voolu ning tagada stabiilse tööjõu lisandumise ja kvaliteetse tervishoiu abivajajatele.
Praeguseks on mitte ainult meil Eestis, vaid ka ülemaailmsel tervishoiu tööturul kujunenud järjest süvenev tööjõu defitsiit. Sellest tingituna on kriitilise tähtsusega tagada noorte arstide ja õdede ettevalmistus ning motiveerida juba ametis olijaid andma endast parim haigete ravimisel.
Paraku tuleb siin arvestada asjaoluga, et esiteks, arsti ettevalmistus kestab vähemalt kümme aastat, ning teiseks, globaliseeruvas maailmas on järjest lihtsamaks muutunud võimalused leida paremini tasuv töökoht mõnes teises riigis. Ajude äravool kõrgema elatustasemega riikidesse on reaalsus ning võitluses selle vastu oleme konkurendid kõigi teiste riikidega.
Kui tavaline majandusloogika ütleb, et kulude kokkuhoidmiseks tuleb protsesse efektiivsemaks muuta, siis Eesti tervishoiusektori makronäitajad kinnitavad süsteemi efektiivsust ja seetõttu on väga suur oht, et raviteenuste mahtu hakatakse eelistama ravi kvaliteedile.
Olukorras, kus tervishoiutöötajate arv pidevalt väheneb, ei ole allesjäänute täiendav koormamine enam efektiivne. Paratamatult on tervishoiuteenus väga tööjõumahukas ning inimeste defitsiit seab korraldajatele omad reeglid.
Miks tervishoiuteenused pidevalt kallinevad? Selle peamiseks põhjuseks on tõenduspõhise arstiteaduse üha kiirenev areng ning teadussaavutuste üha kiirem ja laialdasem kliinilisse praktikasse rakendamine. Euroopalikus õigusruumis peab ju iga patsient saama võimalikult kohe ja võimalikult täielikus mahus arstiabi vastavalt arstiteaduse üldisele arengutasemele.
Ja seda valdavalt väga tagasihoidliku patsiendipoolse omaosalusega. Seetõttu on möödapääsmatu, et tänapäeval ravitakse haigusi üha innovaatilisemate ravimite ja tehnoloogiatega, mis aga kindlasti on tõenduspõhise raviefektiga.
Tervishoiu juhtimine on kord selline tegevus, et vahepealsetel aegadel tehtud otsused hinnakujunduses realiseeruvad kas süsteemi arengus või siis süvenevates pingetes. Ei pea olema ajuhiiglane, et mõista ilma piisava rahastamiseta, aga ka adekvaatse palgaleppeta on meie edulootused mitte ainult tulevikus, vaid ka juba praegu kaduvväikesed.