Eesti ajaloos on meremiine efektiivselt kasutanud kõik siin maailmasõdade ajal tegutsenud osalised alates Krimmi sõjast. Miinisõja pidamist soosib Soome lahe äärsete riikide rannajoon ja suhteliselt väikesed kaugused. Hinnanguliselt on eri aegadel Läänemerre veesatud 145 000 miini.
Miinisõda on vaid üks meresõja lahingutegevuse valdkondadest. Olulised on nii õhu- kui pealveetõrje. Arvestades Eesti võimalusi on selge, et kõiki meresõja valdkondi ühtlasel tasemel võimalik arendada ei ole. Oleme jõudnud järeldusele, et miinitõrje on tegevusala, mida Eesti suudab arendada, mis on meie geograafilisi iseärasusi arvestades optimaalne ning millega me suudame tõhusalt ja tänapäevaselt panustada kollektiivkaitsesse.
Lahingutegevuse edu põhineb suurel määral nii väeliikide kui riikide võimaluste tõhusal koostegevusel. Mõlema lahesõja ajal kasutati laevu platvormina sisemaal asuvate objektide ründamiseks. 2003. aastal hoidsid sissesõidu Iraagi Umm Quasri sadamasse laevatatavana Suurbritannia Sandown-klassi miinijahtijad koostöös Ameerika Ühendriikide miinituukritega.
Miinijahtijad ja tuukrid võimaldasid tuua riiki nii humanitaarabi kui väeüksusi. Needsamad Suurbritannia miinijahtijad kannavad praegu nimesid Admiral Cowan, Sakala ja Ugandi ning aitavad ohutuna hoida nii Eesti kui ka liitlasriikide mereteid.
Arendades miinisõjavõimet, võimaldame oma liitlastel meie vetes ohutult sõita ja korraldada meresõjaoperatsioone, tuua mereteid pidi varustust ja lisajõude või lasta kaubalaevadel jätkata oma tegevust ja tuua riikidesse varusid, mis on eluks vajalikud.
Meie ohvitserid ja laevade meeskonnad on harjunud NATO planeerimis- ja juhtimisprotseduuridega. Selleks on neid ette valmistanud nii teenistus NATO miinitõrjeüksuses kui viieteistkümnendat aastat Eesti vetes läbi viidavad rahvusvahelised miinitõrjeoperatsioonid ja mereväeõppused.
Erinevalt enamikust maaväe relvaliikidest täidab merevägi nii rahu- kui ka sõjaajal üksjagu samu ülesandeid ja meresõidu julgeolekusse panustamine on neist olulisim.