Jüri Leiten: üleskutse mõistmisele

Jüri Leiten Foto: SCANPIX

Emotsionaalsed artiklid Tallinna Kammerorkestri ja Tallinna Filharmoonia ümber on toonud kaasa küsimuse, miks filharmoonia üldse mingi atesteerimise korraldas.

Atesteerimised, ettelaulmised, konkursid toimuvad Eestis kõikides professionaalsetes muusikakollektiivides. See pole filharmoonia väljamõeldis. Näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkooris peavad suisa kõik liikmed selle igal aastal läbi tegema – niisuguse traditsiooni algatas Tõnu Kaljuste. Ükski atesteeritav pole seni üldsust ega prominente appi kutsunud.

Kujutlegem korraks olukorda, et näiteks mõnes teatris läheks orkestrant oma töölepingu lõppemise ja korralise atesteerimise eel direktori juurde ning teataks, et ta ei kavatse atesteerimisele ilmuda. Ilmselgelt oleks tegemist lepingu lõpetamisega omal soovil. Direktoril ei jääks üle muud kui vaid kahetsust avaldada, et orkestrant enam töötada ei soovi.

Samasuguse sammu astusidki lepingute üheaegsel lõppemisel Tallinna Kammerorkestri liikmed. Filharmoonia pole kedagi lahti lasknud. Töölepingud lõppesid ja orkestrandid ei soovinud nende pikendamiseks lepingujärgseid samme astuda.

Pikendada orkestrantide töölepingut atesteerimiseta olnuks filharmoonia kui orkestri eest vastutava organisatsooni poolt vastutundetult omamehelik sobing. Kõikides muusikakollektiivides on konkurents loomulik ja vajalik. Ammugi nii väikeses kollektiivis kui kammerorkester.

Lahendust olukorrale nägi filharmoonia selles, et otsustas koos Tallinna kultuuriväärtuste ametiga asendada ärajäänud atesteerimine konkursiga kõikidele kohtadele. Konkurss kuulutati välja ja 14-le orkestrandi kohale laekus 32 avaldust.

Tallinna Kammerorkestri koosseis oli enne 17 inimest, nüüd, seoses eelarve vähenemisega saab see olema 15-liikmeline. Orkestri kontsertmeister kui kammerkoosseisu võtmeisik valitakse aasta jooksul orkestriga töötanud solistide-viiuldajate hulgast. Selle kinnitab filharmoonia loomenõukogu ja orkestril on siin öelda kaalukas sõna.

Kunstilise juhi kohale ootab filharmoonia inimest, kes suudab esitada vähemalt kahe aasta pikkuse strateegia orkestri sisuliseks arenguks ja taktika selle täideviimiseks. Vastuolud pole alanud Mustoneni ja Kaljuste kandidatuurist, vaid tüli lahvatas, sest orkestrandid ei tulnud atesteerimisele ja eirasid seega töölepingus kokkulepitut.

Meedias esitatud väiteid Tallinna Filharmoonia administratsiooni ebapädevusest ja saamatusest pole orkestrandid faktidega põhjendanud ja tegelikult polegi neil väidetel alust. Väidetes on laimu ja isegi lausvalet.

Näiteks see, et nende ettepanekutega pole arvestatud. Orkestri kontsertmeistrid Eri Klas ja Jüri Leiten käisid vahepeal lausa igal nädalal koos, et arutada orkestriga seotud küsimusi. Oleme orkestrilt oodanud nende kavu ja plaane, kuid veenvaid ja jõulisi kontseptsioone pole tulnud. Mis veelgi olulisem, Tallinna Kammerorkestri väärtus Eesti muusikaelus tugineb suuresti Tallinna Filharmoonia ideedele ja tööle.

Orkestrandid pole ühtegi eesti helilooja teost tellinud, ettekandeks finantse leidnud, kontsertsarju koostanud, välisreise ega plaadistusi korraldanud. Orkester ise ei saagi seda üksi teha. Nii et on pealiskaudne kanda kogu tunnustus Tallinna Kammerorkestri kandva rolli eest Eesti muusikamaailmas vaid orkestri kontole. Idee ja teostuse tasandil on selle kujundanud just filharmoonia administratsioon. Küll tuleb orkestrit tunnustada väljapaistvate esituste eest.

Uskumatu, et Arvo Pärt kui vaimuinimene võib nii ülekohtuselt rünnata. Tema nimele tuginedes on avalikku arvamust tugevalt kujundatud. Tundub, et talle on serveeritud tendentslikku, ühepoolset ja ebaõiglast informatsiooni, mille tõttu on maestro kasutanud väljendit «kultuuriline genotsiid».

Selline väljend on ebaadekvaatne ja ebaeetiline asutuse suhtes, mis kannab Eesti muusikaelus olulist rolli – produtseerib igal aastal 70–80 kontserdiprojekti Eestis ja välismaal ning korraldab mainekat ja kõrgetasemelist Birgitta festivali.

Tallinna Filharmoonia tegevus ei piirdu ainult kammerorkestri kontsertidega, agentuur on toonud publiku ette sarjad «Klaveripalavik», «Diplomaatilised noodid», «ETV-live», «Salong» ja «Viva oratorio», projektid «James Bond», «Eri Klas 70» ja Tallinna linna päevad.

Aastaks 2011 on tellitud Tallinna missa (helilooja Roxanna Panufnik, teksti autorid Jürgen Rooste ja Doris Kareva), mille ettekandeid oodatakse juba ka Poolasse, Inglismaale ning Hiinasse.

Tallinna Filharmoonia kollektiiv tunneb end ülekohtuselt süüdistatuna. Austame maestro Pärdi keeldu mitte korraldada tema 4. sümfoonia ettekannet praegusel ajal, kuigi loa selleks oleme lunastanud välismaiselt kirjastuselt noodirendi tasumisega.

Kuna süvakultuur toitub valdavalt maksumaksja rahast, on oluline, et Eesti majandus kosuks kasvava ekspordi arvelt. Sarnaselt majandusega peab ka Eesti muusik olema Euroopas konkurentsivõimeline ja pakkuma kultuurieksporti. «Tahaks olla kuulus, aga raha tahaks ka,» nagu laulab Riho Sibul. Kuidas saame sellises olukorras endale esitada küsimust konkurentsi mõttekuse kohta?

Tänu Tallinna linnale on filharmoonia hästitoimiv kontserdiasutus, mis seisab oma põhimõtete eest. Meie jaoks on kontserdi esimene kriteerium kvaliteet ja emotsionaalsus, muusikat peavad esitama parimad. Uuenev koosseis peab hakkama toimima endisest parema energia ja eredama loomingulise põlemisega. Oluline osa on ka sellel, et orkestri ja administratsiooni eesmärgid oleksid ühised.

Kutsun muusikaüldsust üles nägema praeguse konflikti objektiivseid põhjuseid ning lõpetama alusetu süüdistamine. Selle asemel võiks mõelda suurelt ja teha väljapaistvaid tegusid, nii nagu esinevad Tallinna Filharmoonikud 8. septembril Brüsselis mainekal Klara festivalil.