Mihkel Mutt: partei toetuse tiivul Brüsselisse

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt arutleb, kes eestlastest (ja miks) kõige tõenäolisemalt Berlaymonti hoone volinikukabinetis järgnevatel aastatel tegutsema hakkab.

Arusaamatus eurovoliniku tähtsusest johtub suuresti sellest, et ühel tasandil on see amet ülimalt oluline, teisel mitte eriti. Täpsemalt: nende kahe – kauge seadusandja ning  igapäevase –  tasandi kokkupuutumist tunneb lihtinimene vähe. Ka enamiku teiste riikide valijad on oma euroametnike töö hindamisel suhteliselt ebamäärased.

Missugune peaks olema õige volinik? Niihästi eurooplane kui ka oma riigi patrioot. Ainult esimese poole rõhutamine on sinisilmsete jaoks  Tõsi, oma riigi huvide eest avalikult seista on  enam-vähem tabu.  Aga enne seda, kui komisjon tuleb välja ühehäälse otsusega, toimub eri leeride vahel pingeline konkurents. Mitmes tähtsas küsimuses kuuluvad endised sotsriigid ühte. Seega peab meie volinik olema muude vajalike omaduste kõrval osav suhtleja ning  meeskonnamängija, jah, isegi meeldiv seltskonnainimene.  

Vahepeal on puudutatud teemat, mis ametit Eesti komisjoni tasemel «väärib». Säärane küsimuse püstitamine on paraku kodune ja puhtteoreetiline. Eeskujuna on mainitud Läti energeetikavolinikku. Aga mis sellest kasu, kui just energeetika on üks kogu Euroopa Liidu kõige piinlikumaid ja nõrgemaid kohti (kuigi hr Piebalgsi selles ainuisikuliselt süüdistada on absurdne, tegemist on eelkõige vanade suurte liikmesriikide egoismiga).

Kindlasti on aga tõsi see, et mida mainekama inimese me Brüsseli saadame, seda parem. Seoses eurovolinikuga on korduvalt mainitud Mart Laari nime. Pritsigu sõgedad netikommentaatorid mida tahes, Laar on ilmselt mainekaim Eesti poliitik pärast Merit. Sest tõeliselt mainekas on too, kellest räägitakse ja kelle arvamust küsitakse ka siis, kui ta enam pole kõrgel kohal. Laari nimega seostatakse Eesti 1990ndate majanduse edulugu, mis vastas lääne ootustele. Meie ise võime toimunut  tajuda mitut moodi, aga kellegi rahvusvaheline maine põhineb sellel, kuidas see kajastub laia maailma imagoloogilises mõtlemises.

Laar oleks hea volinik, habemega või ilma habemeta.  Ka on tal  minu meelest poliitiline keskeakriis. Raamatuid on tore kirjutada, aga sellest ei piisa elu lõppsadamasse tüürimiseks, mis on alles kaugel. Meie kahest ülejäänud poliitilisest vaalast – Kallasest ja Savisaarest – on ta üle kümne aasta noorem. Samas ei ole tal Eesti poliitikas enam kerge sobilikku ametit leida. 

Paraku pole Eestis kujunenud säärast poliitilist kultuuri ega üldist moraalset kliimat, et mõnele kohale valitakse inimene ka lihtsalt ta enda sobilikkusest lähtuvalt. Ei, kõik on allutatud parteilisele konkurentsile, kaasa arvatud presidenditool. Seepärast pole ka imeks panna, et äsjastel eurovalimistel ei läinud meilt Brüsselisse mingit unelmate meeskonda.

Tiimi esinumbriks on Kelam. Ojuland on olnud välisminister ja seetõttu vähemalt oskab välismaal töötada. Kindlasti sobib ka Indrek Tarand, kui ta viitsib või suudab panna piiri «loovate jõudude vohamisele oma sisemuses». Oviiri saatmine oli eelmine kord avanss, aga selle aja jooksul õpib inimene ametit. Aga Ivari Padar või Vilja Savisaar? Kindlasti võimekad inimesed mõlemad, aga miks nad seal peavad olema, seda minu pea ei võta.

Niisiis peab Eesti volinik tulema valitsusparteist (või olema «parteitu bolševik»). IRL ei saa Laari (nii nagu ka näiteks Mihkelsoni) sinna kuidagi saata, isegi mitte koos roheliste võimalike häältega, sest reform pooldab oma kandidaati. Valitsuse lõhkiajamisest poleks mingit tulu, sest uude võimukoalitsiooni kuuluksid kesk ja sotsid, kesk ja reform või kõik kolmekesi. (Selgi korral saaks tõenäoselt volinikukoha reform, sest tema tunduks uue liidu heaks olevat «midagi natuke ohverdanud» – nt oma valimislubadused.)

Laari probleem ongi seotud endise Isamaaliiduga, praeguse IRLiga, mis märtsilumena sulandunud  kolmandaks-neljandaks erakonnaks. Isamaaliidu käekäik on õieti üks kõige tähendusrikkamaid asju meie ühiskondlikus elus pärast iseseisvuse taastamist, omamoodi lakmus mentaliteetide teisenemisest ühiskonnas ning selle paratamatust tagasimõjust kunagisele «haputaignale». Ei peatu sel pikemalt, ainult ühest kontrastist ja vastuolust. 

Ühelt poolt – kui palju isiksusi on IRLis, kui palju tarku inimesi, jätkuks mitmesse erakonda, seda enam et ühes pundis  on neil kitsas. Teiselt poolt aga puudub laiem sotsiaalne baas, valijaskond, mis omakorda tuleneb sellest, et ei isamaalastel ega respublikaanidel pole kirve- või rusikareeglilist suhet majanduselu põhiküsimustesse (riigi osalus jms). Kuigi nad tegelevad ka majanduse ja kõige muuga – rahva teadvuses jäävad nad seostuma rahvusluse  ja eetikaga.  Kumbki pole majandussurutise ajal prioriteetne.

Muidugi pole võimatu, et parteiline määramine annab praktikas ka häid tulemusi. Näiteks võimaldab see kellegi Eestist minema kupatada.  See pole üldsegi  tähtsusetu –  juhul  kui kaalul on muutused riigivõimus, mis võimaldaksid läbi viia tarvilikke reforme. Näiteks läheb selleks tarvis kolme partnerit, aga ühe erakonna liider  on ülejäänud kahele vastuvõetamatu. Siis tulebki ta viisakalt välja vahetada.

Kuna voliniku läkitab niikuinii partei ja välja on käidud ka päris veidraid nimesid, kelle määramine ei pruugi üldse olla nii absurdne, kui see esimesel hetkel paistab, siis on kindlasti parem, kui Brüsselis esindab Eestit Siim Kallas, kes vastab vajalikele kriteeriumidele ja kelle poolt on välistatud halvad üllatused.