Toivo Klaar: volinikest, aga veidi rahulikumalt

Toivo Klaar Foto: Pm

Mida väiksem riik, seda tunnustatum peab olema volinikuks pakutav inimene, et oleks lootust saada olulist portfelli, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar.

Viimasel nädalal on kütnud poliitilisi kirgi küsimus, kelle kavatseb Eesti esitada oma eurovoliniku kandidaadina tulevasele Euroopa Komisjoni presidendile. Hea oleks, kui see arutelu liiga pikaks ei veniks, sest piltlikult öeldes saab kvalifikatsiooniperiood kohe läbi ja meistrivõistlused on ukse ees. 

Tulevane Euroopa Komisjoni president, olgu selleks siis kõige tõenäolisem kandidaat José Manuel Barroso või keegi muu, selgub ilmselt juba lähinädalatel ja siis oleks hea, kui ka Eestil oleks oma kandidaat letti panna. Sest hetkest, kui uus president on selge, hakkab too ka ametiposte jagama.  Selleks ajaks ei pruugi veel olla kindel, kas Iirimaa ikka ratifitseerib Lissaboni lepingu (ja kas Tšehhi president selle ka omalt poolt kinnitab), aga alati võib mängida kahe variandiga.

Ei ole ju tõenäoline, et uus Euroopa Komisjoni president istub, käed rüpes, ja lihtsalt ootab, kuni rahvahääletus on läbi ja ratifitseerimiskirjadel allkirjad all. Kusjuures EPP ehk konservatiivide juht Euroopa Parlamendis on väitnud, et uue komisjoni ametisseastumisega ei saa oodata kuni Lissaboni lepingu (loodetava) ratifitseerimiseni, vaid et uus komisjon peab paika saama kehtivate lepingute alusel ja niipea kui võimalik.

Seega on oodata, et uus komisjoni president võtab ette paberi või paberid ja hakkab kastikesi joonistama – ja joonistamise hetkel oleks kindlasti parem, kui Eesti kastikeses ei oleks kirjas «härra/proua X», vaid konkreetne nimi, millele saaks ka konkreetse ametikoha juurde kirjutada.

Samas on selge ka see, et mida väiksem riik, seda võimekam ja tunnustatum peab olema tegija, kes sellest riigist komisjoni saadetakse, et tal oleks lootust saada endale portfell, mis oleks oluline just presidendi enda silmis.  Nagu me kõik teame, ei loe ükskõik millise tööposti saamisel ainult tublidus, vaid ka eelnev töökogemus ja soovitajad.

Seetõttu ei tule ilmtingimata imeks panna, et just Siim Kallas sai ainsana 2004. aastal liitunud riikidest pärit volinike hulgast endale praeguses komisjonis asepresidendi ning keerulise ja vastutusrikka haldusküsimuste, auditi ja pettusevastase võitluse voliniku ametikoha. Objektiivselt võttes oli tal lihtsalt kõige suurem töökogemus, mida ette näidata.

Võib ju väita, et näiteks energeetika või mõni muu valdkond on Eestile tulevases komisjonis kõige tähtsam, mistõttu peaks valitsus asuma võitlusse mingi konkreetse portfelli eest – nii nagu Rumeenia kavatseb seda teha põllumajandusportfelli nimel. Kuid isegi kui see osutuks võimalikuks, on konkreetne tegevusvaldkond üks asi, institutsionaalne positsioon ja seega ka võime volinike kolleegiumi otsuseid mõjutada aga hoopis teine.

Siin on taas oluline, et konkreetsel isikul oleks hea klapp presidendiga ja et ta oleks oma kolleegide silmis tõsiseltvõetav, et saada vajalikul määral diskussiooni sekkuda. Üks on väline hiilgus, teine aga viis, kuidas tegelikult otsuseid langetatakse.

Kui nüüd arutleda selle üle, kes peaks olema uus Eestist lähetatud volinik, siis tasub taas üle korrata, et sinna ei saadeta kedagi nn eesti asja eest võitlema. Nagu suhteliselt hiljuti ütles arutelu käigus üks volinik teisele: «Me ei ole siin nõukogu [Toivo Klaar: kus tõepoolest iga riik seisab enda huvide eest], vaid me esindame siin kogu Euroopat.»

Inimene, kes läheks volinike kolleegiumisse eesti asja ajama, kõrbeks seal väga kiiresti. See ei tähenda, et volinik jätab oma rahvuse Berlaymonti hoone ukse taha, küll aga seda, et tal peab olema laiem silmaring ja ta peab suutma seista üldisemate huvide eest kui tema enda riigi seisukohad.

Kõige parem on muidugi, kui saad panna sobituma oma riigi ja üleeuroopalised huvid, ent see on kõrgem pilotaaž, mis nõuab pikaajalist rahvusvahelise poliitika kogemust ja oskust ennast väga poliitilises keskkonnas maksma panna. Sellest, et sinu seisukoht on «õige», ei piisa. Pead suutma seda ka müüa.

Loomulikult võib Eesti esitada oma volinikukandidaadina tulevasele Euroopa Komisjoni presidendile ükskõik kelle. Kui tegemist on korraliku inimesega, siis on väga võimalik, et komisjoni president esitabki sellesama inimese europarlamendile heakskiitmiseks.

Ta ei pruugi komisjoni presidendile eriti meeldida, aga samas ei ole tulevasel komisjoni presidendil Eestist pärit kandidaadi suhtes tõenäoliselt ka nii tugevaid negatiivseid emotsioone, et hakata teda tagasi lükkama. Kuid on vähetõenäoline, et Eestist pärit kandidaat, kes ei suuda näidata ette piisavat poliitilist pagasit ja kogemust, saaks endale portfelli, millel oleks märkimisväärne mõju Euroopa Komisjoni ja nii ka Euroopa Liidu arengule.

Tegelikult on Euroopa Komisjoni voliniku koht tõenäoliselt kõrgeim rahvusvaheline koht, kuhu eestlane lähiajal pürgida saab.

See on koht, kus Eestist pärit volinik, sõltuvalt muidugi oma formaalsest, aga eelkõige mitteformaalsest autoriteedist volinike kolleegiumis, saab sõna otseses mõttes mõjutada maailma arengut. Sest Euroopa Komisjoni otsused mõjutavad tõepoolest kogu maailma – mõelgem kas või igasugustele eurostandarditele, millest juhinduvad tootjad kogu maailmas. 

Seega on päris tähtis, et Eestist lähetataks Brüsselisse rahvusvaheliselt tunnustatud poliitiline raskekaallane, sest on lihtsalt ebatõenäoline, et väikesest liikmesriigist pärit kohalikult tunnustatud, ent rahvusvaheliselt vähetuntud kandidaat saaks endale uues komisjonis niisuguse positsiooni, et tõesti midagi «ära teha». Ja ega neid, kes niisugustele kriteeriumidele vastavad, väga palju polegi.

Ent aega on otsustamiseks jäänud vähe, sest kui Eesti tegeleb ikka veel kvalifikatsiooniturniiriga, aga meistrivõistlused on juba alanud, võib ka parim võimalik Eesti kandidaat jääda istuma selle portfelliga, mis jagamisprotsessis parajasti üle on jäänud.  Selline asjade käik ei oleks ilmselt Eesti huvides, kuid muidugi pole minu kui Euroopa Komisjoni esindaja asi seda öelda.