Toomas Luman: «Elu peremehed» ei moodusta ärieliiti

Toomas Luman Foto: Postimees.ee

Ärieetika teoreetikud soovitavad küsida – «Kui kõik käituks nii, kas see oleks aktsepteeritav?» –dilemma ees seistes nii iseenese käest kui ka puhkudel, mil tuleb anda hinnang kellegi teise käitumisele või tehingutele.

Viimase pooleteise aasta jooksul avalikkuses palju poleemikat tekitanud juhtumeid ei saa enam ajada noore ja kogenematu demokraatia kraesse, kuigi need just peegeldavad meie praegust arengutaset. Uut taset ja vastutustunnet ei ole vaja mitte ainult äris, vaid ka poliitikas.

Neil, kel põhiväärtused ja põhimõtted paigas, on kergem kanda kasvava heaolu vastutust. Kroonilist ülemeelikust ja tegutsemist lühiajalise kasu nimel ei saa nimetada äriks ning politikaanlust ja populismi poliitikaks. Nende kahe segunemine toob kaasa olukordi, mis ei peaks kuuluma meie kultuuriruumi.

Negatiivne hinnang

Anonüümse kommentaatori hinnang praegusele olukorrale – «see on poliitika, kus ärieliit ostab endale just sellise demokraatia, nagu neil vaja» –õõnestab nii poliitikute autoriteeti kui ka devalveerib ärieliiti ja demokraatiat. Poliitikud näevad vaeva, et panna üksteise pindu luubi alla, kuid jätavad oma silmas palgi märkamata.

Ettevõtjate ning nende eliidiga on lugu keerulisem. Äris ei lähe keegi näppu vibutama ja ütlema: «Kuule mees, tõmba nüüd tagasi», või «Vaata, mis sa tegid!» Äris räägib raha. Raha usaldatakse neile, kes sellega vastutustundlikult ringi käivad.

Kes neist vastutustundlikult rahaga ringikäivatest inimestest moodustavad ärieliidi, on filosoofiline küsimus ning oleneb sellest, mida mõõta. Ärilisi saavutusi, tulemust, töötajate rahulolu, mainet, laiemat rolli ühiskonnas või rikkust – mida mõõdad, sellise nimekirja ka saad.

Paraku püüab Eesti meedia mõõta just varalist seisu ja sedagi arvestusmeetoditega, mis tegelikku olukorda ei kajasta. Minu jaoks teeb inimese elitaarseks ausus, usaldusväärsus ja saavutused omal alal.

Kuigi ajakirjanduse põhjal võib tunduda, et ärieliidi moodustavad elus kiiresti edasi jõudnud «elu peremehed», siis igapäevane kogemus räägib midagi muud. Erakordsed üksikjuhtumid ei peegelda standardkäitumist, kuid kahjuks aus ja korrektne, koostööle ning vastastikusele respektile rajatud ärisuhe on ajakirjanduses harva käsitletav teema.

Seda, et ettevõtjate hulgas on ohvitsere, kes mitte ainult ei tunne muret, vaid osalevad aktiivselt riigikaitse korraldamisel ja toetamisel, teavad tihti ainult asjaosalised ise, sest see on rohkem südame ja veendumuse kui edevuse asi.

Väikeettevõtjad varjus

Et erinevad ettevõtluskonkursid, majandusaruannete ning börsiettevõtete võrdlused toovad esile maailmatasemel kompetentseid juhte ja organisatsioone, leiab spetsialistide hulgas pigem lihtsalt äramainimist kui laiemat tunnustust. Et Eesti kiire majanduskasvu põhjuseks pole ainult hoogne kinnisvaraarendus, vaid ka suur hulk väikeettevõtteid, kes edukalt ekspordivad ja peavad vastu rahvusvahelises konkurentsis, on taas avalikkuse eest varju jääv fakt.

Tuhanded ettevõtlikud mehed ja naised kuuluvad Rotary, Lionsi ning muudesse klubidesse, mille mõju heategevuses on raske alahinnata. Eesti kunsti klassika ja kaasaegne kunst ning arhitektuur on hinnas just seetõttu, et on olemas kodumaine kunstitoetaja ja -tarbija.

Meedial on selle kajastamisel oma vastutus – pidev tähelepanu kütab nii mõnegi inimese uutele tegudele ning annab näilise autoriteedi kõige tihedamini kaadris olevatele persoonidele. Mõõdukus teemade ja «eliidi» kajastamisel ei peaks lähtuma ainult sellest, kas lugeja on väsinud, vaid ikka toimetuse vastutustundlikust valikust.

Arusaadav, et ka meedia on äri ning kõik, mis paberile pandud ja eetrisse lastud, tuleb koos reklaamiga võimalikult paljudele maha müüa. Kuid kas seegi on eetiline, kui ainus kriteerium on suur publiku huvi skandaali järele ja teema/persooni müüdavus?

Kas kasumi teenimise eesmärgil on eetiline lõpmatuseni leierdada kellegi teise ebaeetilisest käitumisest ja kas see paneb kedagi eetiliselt käituma? Ei saa muidugi eitada, et mõningate tegelasteta oleks meie elu vähem värvikas.

Laialt kasutust leidnud väljendi «juriidiliselt on kõik korrektne» nii äärmuslike õigustajate kui ka selle sarjajate seltskonnad paistavad valel teel olema.

Esimesed seetõttu, et õigusriigis on juriidiline korrektsus üleüldine eeltingimus, mitte ainus vajalik täidetud kohustus. Kõik, mis on korrektselt vormistatav, peab olema ka muude kriteeriumide järgi tasakaalustatult nii avalikkuse kui ka erahuve järgivalt teostatav.

Need jälle, kes juriidilist korrektsust etteheitena serveerivad, peavad arvestama, et kohtumõistmine saab toimuda ikka ainult seaduse järgi. Keegi meist ei ole huvitatud olukorrast, kus kohus hakkab sisetunde järgi õigust mõistma. Juriidilisest korrektsusest üksi ei piisa ning seetõttu peabki eetilise hinnangu andma ühiskond – valijana, tarbijana, aktiivse kodanikuna.

Usun, et paljud Eesti ettevõtjad on oma partneritele silma jäänud usaldusväärsuse, täpsuse ja aususega. Oleme jõudsalt edasi liikunud lihtsa allhankija staatusest ning osaleme turul naabritega võrdväärsetena. Muidugi pole just kõik osapooled rahul turgude ning tulude ümberjagamise ja konkurentsi teravnemisega.

Rahvusvaheline koostöö

Meie tööjõuturg ja palgad on enneolematul kiirusel ühtlustumas meist paremal järjel olevate naabritega ning eestlastest on saanud aktiivsed investorid. Üleilmses konkurentsis pealejäämiseks peame igal juhul arendama mitte ainult riigisisest, vaid ka rahvusvahelist koostööd.

Meil on loodud kõik eeldused ja võimalused edasiseks arenguks ning majanduskeskkonna stabiilsus on parim kasvustrateegia.

Pidevalt muutuvas maailmas on stabiilsuse märgiks põhimõtetest kinnipidamine. Need peavad olema paika pandud ja partneritele arusaadavad ning aktsepteeritavad üldise käitumismallina.

Vastutustundlik käitumine on enamikule ettevõtjatele omane mitte ainult seetõttu, et nii meeldib klientidele, partneritele või töötajatele, vaid ikka seetõttu, et see tagab edu.

Põhimõtted loevad

Mitmed rahvusvahelised uuringud ja sama hästi ka kodused näited tõestavad, et äris läheb edukalt neil, kes oma tegevust teadlikult juhivad ja pikaajalistest põhimõtetest lähtuvad – see tähendab, et tunnevad vastutust organisatsiooni, töötajate, nende palkade ja hea käekäigu eest.

Kas või paljuräägitav oht lõhkilaenamisest saab kujuneda probleemiks juhul, kui inimesed tööta jäävad. Et seda ei juhtuks, saab iga tööandja oma alalhoidliku meele ja läbimõeldud otsustega kaasa aidata. Iga ettevõtja peab silmas pidama, et eeskujuga juhib ja sellest õpib rohkem inimesi, kui arvata oskame. Sama kehtib poliitikute, ametnike ja meedia kohta.

Ma loodan, et algaval aastal näeme vaatamata kaasakiskuvale valimisperioodile vähem populismi ning õigustusi lubatava ja lubamatu piirimail tehtud tehingutele. Hoopis enam ootan argumenteeritud dialoogi, vastutustunnet ning positiivseid eeskujusid.