Rein Veidemann: kultuuri üksildus

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann.
Rein Veidemann. Foto: .

Reedel tahtsin ühe Kesk-Eesti väikelinna R-kioskist osta Sirpi. Ei olnud. «Pole ka nõudmist,» selgitas müüja, kohmetu naeratus huulil. Mu kodu lähedalt Selverist Tallinnas Sirpi saab.


Ajakirjade restil on ka Looming, Loomingu Raamatukogu, Akadeemia. Aga ajalookultuuri ajakirja Tuna otsi linna pealt tikutulega, nagu ka Vikerkaart. Ometi on tegemist väljaannetega, mille kas või tükatise lugemiseta ei saa läbi ükski end haritlaseks pidada tahtev inimene.



Sellessamas «nõudmiseta» Sirbis tutvustavad mitmed tuntud eesti intellektuaalid erinevate vaatenurkade alt Donald Sassooni «Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani». Eesti kultuuri esindab seal vaid üks nimi, Eduard Vilde, ja osutus, et 19. sajandil Balti regioonis kujunenud rahvuskultuurid olid hübriidsed, st ilma eripärata. Niisiis, Euroopa ja maailma jaoks olematu eesti kultuur! Aga eeskätt just «nõudmise – pakkumise» raamistikus, mis on ka Sassooni käsitluse nurgakivi. Ei 19. ega ka 20. sajandil ulatunud eesti kultuurifaktid Euroopa kultuuriturule. Meie üldlaulupidugi pole sündmuseks.



Eesti kultuuri üksildumise üks põhjusi on nõrk refleksioon. Kultuur ise võib olla ülevoolav – nagu see Eestis praegu on –, anderohke ja innovaatiline, aga kuni selle taga puudub fokuseeriv peegel (kultuuriturundus, levitamise strateegiad ja ressurss) ning laialdane järelpeegeldus, seni vajume otsekui musta auku.



Me ju teame, et nõudmist saab mõjutada. Viini uusaastakontserdid, kolm tenorit ja Potter, kui esmalt pähe tulevaid nimetada – kõigi nende taga on hästi timmitud levistrateegia. Õigusega imestati suvise laulu- ja tantsupeo puhul: VIP-sektoris istusid küll jaapani turistid, aga välisajakirjanikke polnud. Kas neid ei kutsutudki?



Ent olgu, see on vaidluskoht, kas eesti kultuur peab end reklaamima välispidiselt või ootama, kuni keegi mõjukas juhukülaline avastab me ainulaadsuse ja kuulutab sellest kogu maailmale.



Kultuuri must auk kummitab meid teiste, aga ka meie endi suhtes. Mida vähem järelkaja (arvustusi, kõnelusi), seda vaesem on tuleviku eesti kultuuriajalugu. Kontserdi- ja teatrielust ei teata kümne aasta pärast enam midagi, kui sellest täna ei kirjutata. Sest isegi kui neid salvestada, ei suudaks need kõnetada uut vaatajat, sest puudub kontekst.



Siin tulebki mängu kultuuriajakirjandus. Oli aeg, kus eelmise õhtu kontserdi kohta võis lugeda arvustust järgmise päeva lehest. Online-meediale oleks selle korraldamine praegu käkitegu. Aga – «pole nõudmist»! Ja nii me kükitamegi oma mustas augus.

Tagasi üles