Andres Tarand: Ansip ahvatleb ja Savisaar sohitseb

Andres Tarand Foto: Postimees.ee

Peaminister Andrus Ansipi ehk reformerite esimene valimisloosung kuulutab: viime Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka (lisaselgituste järgi vist 15 aasta jooksul).

Keskerakonna esimehe, majandus- ja kommunikatsiooniministri Edgar Savisaare ehk Keskerakonna loosung on: keskmine palk tuleb 25 000 krooni (mis aja jooksul, seda ta targu ei ütle). See tähendaks 1600 eurot, millise rahaühiku saabumine Eestisse vaatamata mõne aasta tagusele kelkimisele, et see on pelgalt tehniline küsimus, on veel lahtine.

Väidan neile vastu ja toon valijatele ära mõned selgitused.

Tegelik näitaja on ostujõud

Esiteks ei ole majanduskasv ja täpsemalt defineerimata palk, samuti ka sisemajanduse kogutoodang (SKT) per capita parimad ühiskonna seisundi näitajad. Palkade puhul tuleb võrdlemiseks näitajad taandada ostujõule. Just nii tehakse juba aastaid kasutusel olevas ja ÜRO arvutatavas inimarengu indeksis (HDI).

Et selles indeksis on arvestatud iga riigi elanike tervise ja hariduse seisundit, lubab see ühiskondi paremini võrrelda. Eestis ja teistes meiesarnastes maades saab inimarengu indeksi arvutusi tõsiselt võtta alates 1990. aastate teisest poolest. Viimased kasutatavad andmed aastast 2003 avaldati hiljuti igal aastal väljaantavas ÜRO kogumikus.

Aastate 1997–2003 vahemikus on Eesti oma arenguga jõudnud maailmas 38. kohale; 1997. aastal olime 54., tõus on niisiis 16 kohta. See on kindlasti väga hea saavutus! Niisamuti on mõjusad mõned e-Eesti saavutused ja mitmed muud, millega «pärispoliitikud» püüavad helendada, otsekui kuu päikeselt valgust saades.

Kasvutempo, millega palju kiideldakse, on siiski ainult üks näitaja paljudest. Tähtis on näiteks ka, milline on tase, kust edasi minnakse. Teab ju iga inimene omast käest, et ta pikkuse juurdekasvu 15 aasta vanuses (kasvuiga) ei saa üle kanda ta vanusele kahekümne ega kolmekümne viie aastaselt. 15-aastaselt on inimesel veel palju füüsilist kasvuruumi, vaimsest rääkimata. Sama lugu on Eesti ühiskonnaga.

Küsigem, kas kõik teised riigid teevad paigalmarssi ja ainult Eesti rühib edasi? Või on Ansipi-Savisaare tandem viinud Eesti sellisele kosmilisele trajektoorile, kust enam tagasi ei pääse (iseäranis astmeliselt võrdelise tulumaksu abil)? Või on tegu kiiresti liikuva ja paratamatult eduka väikeriigiga?

Arengu heitlikkus

Kehtib reegel, et väikeriigid on olnud suurtest edukamad kindlalt Aafrikas, Kariibi mere piirkonnas ning araabia riikides. Reegel ei kehti Ladina-Ameerikas, OECD-riikides, kehvasti kehtib Ida-Euroopas.

Näiteid arengu heitlikkuse kohta võib ÜRO liikmeskonnast tuua igasuguseid. Venemaa on samas ajavahemikus tõusnud näiteks 71-lt 62. kohale, s.o 9 koha võrra.

Aga Leedu 62. kohalt 39. kohale, mis tähendab peagi tõenäolist möödumist Eestist, sest Leedu tõusutempo on olnud kiirem (23 kohta, siinjuures viimaste avaldatud andmetega aastatel 2002–2003 kümme punkti, mil Eestis oli kasv null).

Türgi on vajunud 86ndalt 94. kohale ja Venezuela (hoolimata naftast!) 45ndalt 75ndale. Ka esimese kahekümne viie hulgas toimub pidev kohtade vahetus, kuid see on ebaoluline, sest indeksi väärtused on selles rühmas riigiti üksteisele väga lähedased.

Kui Ansip öelnuks, et Eesti jõuab maailma 25 rikkama riigi hulka, ka siis ta valetaks, kuid juba mõõdukalt ja mitte jõhkralt. Maailma edetabelis 26. kohal olev Sloveenia on kõige edukam 10 või 12 uue ELi liikmesriigi seas. Sloveenia lähtus kõrgemalt tasemelt (1997 oli 33., aastal 2003 aga 26.). Või kuidas kavatseme püüda Tšehhit (36ndalt 31-le), rääkimata esikahekümnest, alustades Norraga ja lõpetades Saksamaaga?

Muide, oleme tõusnud küll indeksi näitudes 80 punkti, aga Norra on samal ajal liikunud edasi 31 punkti võrra. Ikkagi on meie vahe 2003. aasta Norraga 110 punkti.

Arvutage nüüd, kui palju aastaid läheb selleks, et paigalseisev Norra kinni püüda, ning kui palju aega, et tegelikult eest ära liikuv (kuigi aeglasema tempoga) Norra, Rootsi või Soome kinni püüda.

30 aastat

Õnneks pole teil vaja seda arvutada, sest see töö on juba tehtud. Tulemus on, et ELi liikmesriikide tase ühtlustub umbes 30 aasta jooksul, mitte 15 aasta jooksul, nagu Ansip valimisnalja heites väidab. Luiskamiskoefitsient on reformeritel sama, mis oli 9000-kroonise keskmise palga lubamisega – täpselt kaks korda.

Mis tagab kasvu jätkumise muutumatuna, kui valitsus rehepaplikult raha Saksamaal pangas hoiab ega kuluta seda reformimata haridusele ning alarahastatud teadusele.

Meie kaks põhjanaabrit maailma parimatena ületavad teaduse rahastamises Eestit 3-4 korda. Meenutan, et edukatel riikidel (näiteks Lõuna-Korea või Soome) on kulunud õnnestunud haridusreformist majandusbuumini paarkümmend aastat.

Savisaare lubatud «25 000 krooni kohe kätte» on omakorda võimalik ainult galopeeriva inflatsiooniga, mis teatavasti majanduse purustaks. Majandusministrilt justkui sellist plaani ei ootaks.

Tegelikult on Eesti kiirel majanduskasvu aastail palk kasvanud kümne aastaga kaks korda, reaalpalk inflatsiooni tõttu muidugi vähem. Selle tempo püsimisel läheks 25 000 kroonini jõudmiseks veidi üle 15 aasta. Nagu Ansip, heidab ka Savisaar valijatele lihtsalt nalja, et neil hea tuju valimisteni püsiks.

Või nagu ütles bolševik Sipsakas ühes Tallinna koolis tollaste valitsejate lubaduste kohta juba 1940. aastal: «Kui noormees oma tütarlapsele pargipingil ütleb, et ma armastan sind, ega ta siis seda tõsiselt mõtle!» Kas ta võis aimata, et kahe inimpõlve pärast tegutseb Eestis koguni kaks tema tublit õpilast?

Sedasorti luiskamist teavad reklaamikunstnikud nimetada positiivsete emotsioonide tekitamiseks, mis seostub näiteks suurte juhtide suurte klantspiltidega tänavatel, kusjuures küsimus «tõde või vale» kaob tagaplaanile.

Kui arvestame, et nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna toetajate arv on umbes 20 protsenti, on saanud 40 protsenti valijaskonnast väga positiivse emotsiooni ehk teisiti öeldes see osa soovibki, et neile armsal moel luisatakse. Turtsuvad need valijad lihtsalt naerda nagu siilid udus.

Üleloomulikud jõud

Asjale lisab pikantsust, et mõne uuringu järgi on eestlaste seas neid, kes usuvad üleloomulikke asju, posijaid ja kaardimoore, peaaegu kaks korda rohkem kui teistel ELi rahvastel. (Ja neid on otsustanud juhtida Evelyn Sepp, kellel on just korda läinud surnu ellu äratada.)

Kas meil on põhjust õnnelikult edasi naerda, kui nimetatud kahe erakonna toetajatele lisaks on ligikaudu 30 protsenti Eesti valijatest, kes nagunii valima ei lähe.

Kui aga ühest päris väikesest rahvast kaks kolmandikku tahab elada väljamõeldud maailmas või on neil ükstapuha, mis riiki nende ümber tehakse, jääb tegelikus maailmas orienteerumiseks ja tegutsemiseks inimesi päris vähe järele.

Neile vähestele soovingi jõudu kahe jalaga maapinnal püsimiseks! Muinasjutte lugegem õhtuti lastele ette.