Vastukaja

Kurjuse ohver

Pärast Lauri Vahtre essee «Jälle üks tõeks saanud ime» (PM 8.12.) ilmumist jäin ootama, kas ilmub ajalehes lisa alguslõigu kohta, kus on juttu Tauno Pukist.

Tekstist vaatab vastu elurõõmus, vaimukas, julge ja väljapaistvalt eestimeelne noor mees. Et temast kirjutises rohkem juttu ei ole, eeldasin enam kui ühe Tallinna või muu Põhja-Eesti lugeja huvi, et kellest seal jutt käib, mis mainitud noorest on saanud ja millega tegeleb praegu. Paraku ei ole üks pikas tekstis vilksatav võõras nimi kelleski suuremat huvi tekitanud.

Tartu inimestele, välja arvatud viimase 15 aasta jooksul sirgunud noorsugu, tuletab Tauno Puki nime mainimine meelde Lõuna-Eestis ja kaugemalgi tuhandeid inimesi vapustanud juhtumi – Tartus marodeerinud N Liidu sõdurid tapsid (või uputasid) rõivaste röövimise eesmärgil noormehe.

Aastaarvu kahjuks ei mäleta (1983 – toim), aga on meeles, et oli varakevadine aeg, elurõõmus ja seltsiv üliõpilane oli hilisel tunnil kõndimas Emajõe-äärsel pargiteel sõprade juurest elukohta. Tal olid seljas ilusad puhtad riided. Vigase käega mees kahe jõhkardi vastu ei saanud.

Kuuldavasti mõrtsukad tabati ja küllap korraldati isegi kohtufarss. Loomulikult ei ole Lauri Vahtre oma toredat sõpra unustanud, Tauno Pukki ja temalt elu võtnud röövarmee tegusid ei saa ega tohi unustada.

Stepan Karja,
Tartu

Monopoli aeg läbi

Ma ei usu, et haritud inimene tuleb vabatahtlikult välja mõttega, mida Postimehes lugesin. Härra Lauri Laasi on solvunud, et Eestis ajavad spordiasju «oravad». Savisaarlastele ei saa see muidugi pähe mahtuda.

Papa, nagu alati, paneb asja paika. Laasile on täpselt ette antud, kes ja kus reformierakondlastest Eesti spordis soperdavad ja sihkerdavad. Oma kirjatöösse aga härra ei ole süvenenud ja ma ei usugi, et sellele mõttele tuldi üksinda.

Kõik me teame eesti sportlaste saavutusi viimastel aastatel. Kui süüdlased on «oravad», siis tuleb neile ainult õnne soovida.

Ühisfoto kahe suusakuulsusega ei tõsta veel Keskerakonna reitingut. Teiste mustamine on aga saanud sellele parteile küll ainukeseks eneseteostamise vahendiks.

Rein Alliksaar,
Võhma

Repliik artiklile «Energiaplaneet Eesti»

Tahaksin tänada kõiki interneti teel Rainer Nõlvaku artikli «Energiaplaneet Eesti» (PM 14.12.) kohta mõtteid avaldanud inimesi. Mul oli meeldiv tõdeda, et Eestis on nii palju kainelt mõtlevaid kodanikke, kes saavad aru, et tuuleenergeetika ei ole ainult tuulikute püstitamine ja käitamine, vaid keerukas kompleks kalleid rajatisi.

Sinna kuuluvad eeskätt gaasil töötavad reservjaamad ja rajatavad või rekonstrueeritavad ülekandeliinid. Juhul kui me peaksime hakkama vett pumpama Rootsis, siis nõuab see ka Rootsi viidavaid elektriliine ja muid rajatisi, mis vajavad mõlema riigi ühispingutusi. Aastaks 2016, kui Eesti kipub jääma ilma elektrita, need ilmselt ei valmi.

Öeldakse, et tõe kriteerium on praktika. Rendime 20 aastaks härra Nõlvakule ja tema välismaistele rahastajatele Hiiumaa saare ja vaatame, kuidas ta kindlustab selle saare energiavajadused ainuüksi odava tuuleenergiaga. Kui see realiseerub, kaovad ka kahtlejad.

Eesti riik on taastuvenergeetikat toetanud ennaktempos ja püüab seda teha ka edaspidi. Teadlased ja asjaomased riigiametnikud ei võitle taastuvenergeetika vastu, kuid ei pea otstarbekaks rahva lollitamist katteta lubadustega, mis majanduslikult põhjendamata.

Anto Raukas