Rein Einasto: Iga Sakala seinast langenud kivi hävitab usku õigusriiki

Rein Einasto Foto: Postimees.ee

Sakala keskuse loogika- ja mõistusvastase lammutamise algus lubatud pooleaastase moratooriumi asemel on ilmsiks toonud seaduste väärtõlgenduste ja eetikareeglite eiramise katkematu ahela.

Toimuv on sügavalt riivanud Eesti avalikkuse õiglustunnet ja tekitanud üle-eestilise vaimse keskkonna reostuse, mis läheb kaugelt üle talutavuse piiri.

Äsjaavaldatud Emori küsitluse järgi (PM 12.12.) on lammutamise vastu juba kolmveerand Eesti elanikest, poolt ainult kümnendik.

Üle 8000 allkirja Sakala kaitseks on «valitsejatele» hästi teada, kuid ühtki olukorda tõsiselt muutvat otsust pole langetatud. Sellega on kerkinud küsimus kultuuriministri poliitilisest kultuurist ja riiklikust kultuuripoliitikast üldiselt.

Sakala on kultuuriväärtus

Valitsus vaikib, seda vaatamata asjaoludele, mis lausa nõuavad sekkumist. ASi Sakala Keskus ja ASi Uus Sakala lepinguid varjatakse isegi riigikogu saadikute eest.

Ometi on AS Sakala Keskus sajaprotsendiliselt riigile kuuluv aktsiaselts, mille üldkoosoleku hääl kuulub ainuisikuliselt minister Raivo Palmarule.

Sellesama riigi ASi Sakala Keskus nõukogu otsusega 20. märtsist 2006 anti Palmaru nõusolekul hoonestajale luba tõlgendada hoonestusõiguse lepingu sätteid kui õigust lammutada, ehkki leping nägi ette renoveerimise ja rekonstrueerimise. Ka 2003. aasta hoonestusõiguse konkursi tingimus oli vana hoone säilimine. Konkursil osalejad said sellest täiesti üheselt aru.

Omanäolise välis- ja väärika sisekujundusega Sakala keskuse kultuuriväärtust on rõhutanud nii arhitektid, arhitektuuriajaloolased kui ka linnakodanikud. Kunstiteadlane Krista Kodres kirjutas (PM 12.12.), et muinsuskaitseameti ehitismälestiste ekspertkomisjon soovitas arendajatel korduvalt leida võimalus Sakala interjöörid säilitada. Samas ütles kultuuriminister, kes ei ole üldse selle ala spetsialist, 11. detsembril meiega kohtudes, et sellel hoonel ei ole mitte mingisugust väärtust.

8. detsembril visati prügikonteinerisse fuajee dekoratiivsed metallist rõdupiirded. Neid ei viidud kuhugi hoiule, vaid prügimäele. Sissekäigu kõrval seisid puittahvelduste virnad. Sel esmaspäeval kirjutas aga minister Palmaru: «Ma ei näinud Karla katedraalis midagi, mis oleks kinnitanud väiteid lammutustööde algusest.»

Väidetavalt käivad hoones üksnes ettevalmistustööd. Miks neid töid siis nii varjatakse, et isegi riigikogu liikmeid sisse ei lubata, rääkimata telekaameratest?

11. detsembri õhtul Sakala juures valvekorras olnud vabatahtlik Katrin kirjutab: «Akendest oli näha töömehi, kes lõhkusid kangidega midagi, kang oli selgelt näha töömehe käes, kes raius sellega intensiivselt ja jõhkralt. Kui märgati, et meie, valvurid, näeme seda, kustutati sees tuled.

Siis saabus üks noorem pikka kasvu mees, kellel oli seljas Lustrumi kirjaga jope ja müts. Mindi sisse ja käidi taskulambivalgusel ringi, ilmselt hirmus, et meie, valvurid, näeme sisse, kui tuli sees põleb. Kui mehed välja tulid, küsisime, et mida nad lammutavad. Nad vastasid, et kangidega lõhutakse uksepiitu maha.»

Lubatud jõulurahu ajal toimuv kuritöö ei tohi jääda õiglase karistuseta.

2000. aastal tehtud detailplaneering ei näinud ette lammutust, kinnitasid nii arhitektide liidu ekspertiis kui ka planeeringu autor Irina Raud. Seega on lammutusluba õigustühine selle väljaandmise hetkest alates.

Detailplaneeringu lähteülesanne oli rajada Sakala keskusele juurdeehitis. Lammutamise mõtte esile kerkides oleks tulnud teha uus detailplaneering, mille avalikustamise staadiumis oleksid inimesed saanud ka oma arvamust avaldada. Kuid uut detailplaneeringut ei tehtud ja avalikkusel pole olnud võimalustki seaduslikult protestida.

Nagu kogesime, pole kodanikel ega neid esindavail ühendustel Eestis avalike huvide kaitsmisel kohtusse asja. Kui kedagi isiklikult ja materiaalselt riivatud pole, siis hagi menetlusse ei võeta.

Maavanem keeldus ehitusloa järelevalvet algatamast, vaatamata isegi õiguskantsleri soovitusele seda teha. Tuleb välja, et ametnikud ei tea üldse, mis on nende tööülesanded.

Paljusid inimesi häirib uue massiivse klaaskarp-hoone ehitamine Tallinna südalinna, sest õnnetu Tartu kaubamaja ja Tallinna Viru keskus on piisavalt karmid vead ja neist võiks õppida. «Matsirahvas lammutab hansalinna,» ütles Raine Karp tabavalt hiljuti Maalehes.

Ebapiisav ja ülbe suhtlemine rahvaga on muutunud rahvavaenulikuks: Sakala ümbritseti lausa taraga. Samal ajal räägivad linnaametnikud üksteise võidu vajadusest rohkem rahvaga suhelda.

Sõnamurdlik kultuuriminister

Miks asuti sõnamurdlikult interjööri lammutama, ootamata pooleaastase moratooriumi tähtaja lõppu? Lubades hoones «toimetamist, mis kandekonstruktsioone ei ohusta», andis minister tegelikult loa Sakala seest tühjaks lõhkuda.

Kelle huvides tegutseb minister Palmaru? Kas tema erakonna seisukohad erinevad avalikest huvidest nii diametraalselt? Näib, et kultuuri valitseb diktaatorlik minister üksnes isiklikule kultuurimaitsele tuginedes, sest ta ei võta kuulda spetsialiste ega arvesta üldsuse huve, mida ometi on nii selgelt ja massiliselt väljendatud.

Inimesed ootavad ja nõuavad rahva seaduslike esindajate otsustavat tegutsemist enne, kui on hilja. Kui kultuuriminister ei oska riigimehelikult käituda ja ei saa oma tööga hakkama, siis tuleb tal tagasi astuda.

Tuhanded lammutamise vastu allkirja andnud inimesed usuvad veel, et Eesti liigub õigusriigi poole mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Iga kivi, mis Sakalalt langema hakkab, hävitab seda usku.