Andres Jõesaar: Rahvusringhääling poliitiliste tuulte pöörises

Andres Jõesaar Foto: Postimees.ee

Eesti on lubanud toetada noort Moldova Vabariiki teel Euroopa Liidu liikmesriigiks. Moldova loodab meilt palju õppida ja Eestil on, millest rääkida. Ka vigadest, mida moldovalased loodetavasti vältida suudavad.

Meil on palju positiivset: kiire majanduskasv ja e-riik on vast kõige tuntumad loosungid. Saame ka anda õpetussõnu, kuidas Brüsselis ja Strasbourgis ülistada Euroopa demokraatia põhimõtteid, heaks kiita erinevaid dokumente, kuid kodus neile risti vastupidi käituda. Eelöeldu käib otseselt avalik-õigusliku ringhäälingu ümber toimuva kohta.

Justiitsminister väidab, et Euroopa Liidu lepingu riigiabi sätted keelavad avalik-õiguslikul ringhäälingul anda välja heliplaate meie heliloojate loominguga. Kurb, kui nii kõrgel ametikohal olev kodanik ei tea, et juba 1992. aastal täiendasid liikmesriigid Euroopa Liidu lepingu riigiabi puudutavat osa, et ühisturuga kokku sobivaks loetakse riigiabi, kui see on abi kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks. Jutt olematust keelust on ainult üks demagoogianäide, mida rahvusringhäälingu eelnõusse suruda üritati.

Õnneks kiitis riigikogu 6. detsembril heaks rahvusringhäälingu seaduse eelnõusse esitatud parandusettepaneku, justiitsministeeriumi soovitud piirangu hääletasid aga opositsioon ja Rahvaliidu saadikud välja.

Riigikogus leidsid toetuspinna ka kõik ülejäänud ringhäälingunõukogu tehtud parandusettepanekud. Nende hulgas ka ettepanek, kus tulevasse ringhäälingunõukogusse kuuluksid üks esindaja igast riigikogu fraktsioonist ja neli asjatundjat väljastpoolt riigikogu.

Võib öelda, et 6. detsembri õhtuks oldi väga lähedal normaalsele euroopalikule avalik-õigusliku ringhäälingu seadusele. Kuni viimase hääletuseni. Ja viimasena kiideti riigikogu saalis valitsuskoalitsiooni häältega heaks keskfraktsiooni ettepanek seaduse teine lugemine katkestada.

Ringhäälingust riigimeediaks

Miks oli vaja seaduse vastuvõtmine katkestada? Miks teevad katkestamise ettepaneku just need, kes ise räägivad vajadusest seadus kiiresti vastu võtta? Katkestamine oli vajalik, et ellu viia koalitsiooninõukogus paar päeva varem kokku lepitud plaan rahvusringhäälingu nõukogu täielikult politiseerida.

Täielik politiseerimine oli see järeleandmine, mille Rahvaliit oma koalitsioonipartneritele tegi. Kompromissi tulemusel nõustus Rahvaliit toetama Reformierakonna ettepanekut, kus nõukogusse kuuluvad kaks esindajat igast riigikokku valitud fraktsioonist. Riigikogusse mitte-kuuluvatel asjatundjatel sellesse koosseisu asja pole.

Selle muutusega on Eesti astumas tagasi aega, kus ringhääling oli võimupartei tööriist. Väike vahe on vaid selles, et kui varem oli meil üks partei, siis nüüd on neid kolm. Samal ajal rõhutab Euroopa järjest rohkem vajadust tugevdada poliitiliselt sõltumatut avalik-õiguslikku ringhäälingut. Aastate jooksul on mitmeid vastavaid dokumente vastu võtnud nii Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament kui ka Euroopa Nõukogu.

Hävitava hinnangu Eestis planeeritavale politiseerimisele on andnud Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU), politiseerimisega kaasnevate ohtude eest hoiatab Euroopa Nõukogu meediabüroo, Euroopa Ringhäälinguregulaatorite Assotsiatsioon (EPRA) on sügavalt jahmunud, Läti ja Leedu ringhäälinguregulaatorid väljendavad oma muret.

Ma imestan siiralt meie mõnede poliitikute julgust Euroopas valjuhäälselt rääkida Eesti edusammudest demokraatia arendamisel ja kodus teha kokkuleppeid, mis neid põhimõtteid eiravad. Miks nad nii käituvad? Sellise ekstreemse sammu põhjuseid tuleb otsida avalik-õiguslikust ringhäälingust endast. Vähemalt osaliselt.

On selge, et erinevatesse juhtorganitesse soovitakse minna kahel põhjusel. Esimene põhjus on majanduslik – lisasissetulek ja muud hüved. Ringhäälingunõukogus ei maksta suuri tasusid ega pole ka muid hüvesid. Seega majanduslik huvi ei saa olla politiseerimise soovi tõukeks.

Teine põhjus on võim. Võim kujundada protsesse endale soodsas suunas. Milline suund on rahvusringhäälingus poliitikutele sobiv? Loomulikult see, mis nende tegevust rahvale positiivses valguses edastaks. Nad soovivad teha ringhäälingust oma ideid soodsalt kajastavat meediat. Riigimeediat.

Kriitika minimeerimine

Miks oleme praegu olukorras, kus rahvas usaldab Eesti Raadiot ja Eesti Televisiooni tunduvalt rohkem kui valitsust? Osa poliitikute meelest on põhjus tasakaalustamata meedias, sealhulgas avalik-õigusliku ringhäälingu programmis.

Ühiskonnas toimuvast, ka valitsuse tegemistest, ei antavat tõest infot. Eelkõige uudistes ja päevakajalistes saadetes. Tuleb möönda, et avalik-õiguslikus ringhäälingus on tõesti eetris olnud saateid, millel ei ole professionaalse ajakirjandusega palju ühist. Neid juhtumeid on koos tegijatega analüüsitud.

Vigadest on üritatud õppida, kuid õppimine on vaevaline. Ma ei tea, kas õppimise aegluses on süüdi vähene tahe või puuduvad võimalused, kuid vahet pole. Tulemus on sama. Ikka eksitakse faktidega, taustainfot ei uurita, uudistes jäetakse faktid kommentaarist eristamata, lähtutakse oma sümpaatiatest.

Eelöeldu ei kehti küll enamiku tublide uudistetegijate ja saatejuhtide kohta, kuid need üksikud erandid on olnud teravad ja välja paistvad. Ja kestnud liiga kaua. Nende alusel tehakse üldistusi. Võimul olevad poliitikud on kaotanud usu avalik-õigusliku ringhäälingu objektiivsusesse.

Liikluses reegleid rikkunud juht jääb lubadest ilma. Milline on ETV ja ERi eksinud ajakirjaniku karistus? Praegu tundub, et nende karistuseks on poliitiline juhtorgan.

Tõenäoliselt soovib uus poliitikutest koosnev nõukogu rahvusringhäälingule juhatust, kes neid häirivad kitsaskohad likvideeriks. Süsteemi tuleb jätkuvalt parandada. See on hädavajalik. Tegijate professionaalsuse pidev tõstmine, vabanemine ebaõiglasest kriitikast ja põhjuseta halvas valguses näitamisest – need on ja jäävad ETV ja ERi juhatuste tähtsateks ülesanneteks.

Aga kui võetakse veelgi suurem eesmärk – minimeerida kriitika? Just seda eesmärki on osa poliitikuid mitmel korral nimetanud. Kõige tugevamalt siis, kui käsitletakse järgmise aasta eelarvet. Aastaid on rahvusringhäälingu käest küsitud: kuidas me saame teie eelarvet toetada, kui te meist niimoodi räägite? Kui teie ei toeta meid, siis meie ei toeta teid. Selle lause ütles ühele telejuhile üks juhtpoliitik juba üle kümne aasta tagasi. Sellel ideel on jätkuvalt toetajaid.

Rahastamise ja poliitilise juhtimise kaudu olemegi lõplikult riigiringhäälingu mudeli kinnistamise juures. Riik finantseerib ja riigi esindajad juhivad, kuidas raha kasutada. Kahest Euroopa avalik-õigusliku ringhäälingu tunnusest – sõltumatu rahastamine ja poliitiliselt sõltumatu juhtimine – ei jää seadusesse kavandatud muudatuse heakskiitmisel Eestis alles enam kumbagi.

Kas meil on sellist seadust vaja? Ei. Millised on alternatiivid? Siin tuleb tulla seaduse loomise põhjuste juurde. Väidetakse, et seadust on vaja Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühendamiseks. Ja ühendamist on vaja selleks, et muutuval meediaturul efektiivselt tegutseda. Kui nii, siis miks on vaja muuta ringhäälingunõukogu moodustamise aluseid?

Ühinemise ohverdamine

Nüüd on selgunud hoopis muu. Reformierakond ja Keskerakond on esitanud Rahvaliidule ultimaatumi, et kui poliitilist nõukogu ei tule, siis ei tule ka ETV ja ERi ühinemist. Neile on seaduse kõige tähtsamaks eesmärgiks avalik-õigusliku ringhäälingu politiseerimine. Kui nii, siis pigem mitte ühinedagi.

Poliitikute mõju suurenemise oht avalik-õiguslikule programmile on niivõrd oluline, et selle vältimise nimel on kiirest ühinemisest loobumine väga väike ohver. Eesti Raadio ja Eesti Televisioon on juba näidanud, et suudavad ühise eesmärgi nimel väga hästi koos tegutseda. Kehtiv ringhäälingu seadus koostööd ja arengut ei takista.

Ühised uudiste korrespondendid, ühise meediauuringute grupi loomine, sujuv koostöö uue ringhäälingumaja ehitamise nimel. Arhitektide liiduga koos korraldavad ETV ja Eesti Raadio uue hoone arhitektuurikonkursi ja usun, et ehitavad valmis ka uue maja.

Paljusid väga olulisi asju tehakse juba nüüd koos ja koostöö aina tiheneb. Koos liigutakse jõudsalt edasi kaasaegse meediaorganisatsiooni poole.

Ka paljuräägitud digitaliseerimiseks pole ühinemist otseselt vaja. Kui me räägime digitaliseerimisest, siis eelkõige on jutt (digi-)televisioonist. Tehnilise baasi nüüdisajastamine käib ETVs täie hooga. Ühinemise takerdumine seda ei peata.

Digi-ajastu kriitiliseks küsimuseks ei ole mitte organisatasiooni ülesehitus, vaid hoopis see, kas riik katab ETV-le digitaalsignaal edastamiseks Levirale makstavad kulud? Aga see on eraldi teema. Tagasi rahvusringhäälingu seaduse juurde. Millised on võimalikud arengustsenaariumid?

Riigikogu seadustab poliitilise nõukogu. Jääb võimalus, et president ei kuuluta seadust välja. Õiguskantsler Allar Jõks on juba viidanud seaduse vastuolule põhiseadusega. Kui president ja riigikogu mõlemad endale kindlaks jäävad, siis laheneb küsimus riigikohtus.

Teine variant on see, et opositsioonilise kultuurikomisjon eestvedamisel ei jõuta seadust enne kevadisi valimisi vastu võtta. Mis edasi saab, sõltub juba uuest riigikogust. Kas uute riigikogu liikmete usaldus avalik-õigusliku ringhäälingu objektiivsuse vastu on tõusnud, sõltub paljuski ajakirjanikest. Kas suudetakse vead likvideerida ja oma objektiivsust tõestada? Õige hõlma ei hakka keegi, ütleb vanasõna.

Mõlemad protsessid võtavad aega. Kui seadusetegijate tõsiseks sooviks ja seaduse peaeesmärgiks ei ole mitte politiseerimine, vaid efektiivselt toimiva sõltumatu rahvusringhäälingu loomine, siis tuleks valida hoopis kolmas tee. Võtta seadus vastu sellisel kujul, nagu ta oli 6. detsembri õhtuks riigikogu hääletustel. Siis oleks meil moldovalastele ka tõesti midagi positiivset näidata.