Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2126421t1h3a6c.jpg)
Üks valimiseelne loosung viia Eesti riik 15 aastaga viie Euroopa rikkaima riigi hulka on uhke eesmärk, kuid kurb küsimus on, kellega me selle eesmärgi saavutame. Olenemata sellest, et laulev revolutsioon 20 aastat tagasi ka iibe kasvus väljendus, napib Eestis töökäsi pea kõigis eluvaldkondades.
Revolutsioonipõlvkonna tööealiseks saamisele järgnevad aastad ei too enam leevendust, vaid tööealise elanikkonna pealetuleku pidurdumise. Seetõttu on reaalsem eesmärk saavutada kõrge palk, sest kui puudub pakkumine, tõuseb hind. Ideaalis tahaks kõrget palka ja jõukat riiki.
Samal ajal hoiatavad analüütikud, et tööjõunappus hakkab meie riigi konkurentsivõimet ja majanduskasvu pidurdama juba lähiajal. Selle tasutal kajab riigi selge arusaam, et teadmistepõhine majandus on Eesti konkurentsivõime aluseks. Kellega me aga sellise majanduse loome?
Minu arvates on Eesti riigi pikema konkurentsivõime alustalaks haridus- ja migratsioonipoliitika. Peame kutsuma rahvusest sõltumata andekaid inimesi Eestisse tööle, pakkudes Eesti akadeemilistes ja rakenduskõrgkoolides konkurentsivõimelist haridust ning lubades neile pärast ülikooli lõpetamist siia elama jääda.
Eestil tuleb eeskuju võtta Taanist, kus tegutseb teadus-, tehnoloogia- ja innovatsiooniministeerium. Selle alluvuses on peamised strateegilised valdkonnad, millest sõltub Taani konkurentsivõime. Üks osa selle uhke nimega ministeeriumi tegevusest on suunatud andekate inimeste Taani õppima ja tööle meelitamisele. Taani on loomas tõelist teadmisteühiskonda.
Kui jätta kõrvale hämarad sügiskuud, on Tallinn odavam linn kui Stockholm, turvalisem kui Peterburi ja palju lõbusam kui Helsingi või Kopenhaagen.
Kui meie haridus- ja migratsioonipoliitika looks süsteemi, kus ülikooli astumisel on eelduseks või ülikoolis õppimisel kohustuslik kohaliku keele omandamine ning Eestis omandatud kõrgharidus omakorda tagaks elamis- ja tööloa (mida vajavad inimesed, kes ei ole pärit EList), võiks see tuua Eesti ülikoolidesse andekaid inimesi Põhja-Euroopast, aga miks mitte ka Ida-Euroopast või Venemaalt.
Ajal, mil meie elanikkond väheneb ning laiali jookseb, oleks see tööjõud Eestis tegutsevatele teadmisi hindavatele ettevõtetele juba praegu vajalik.
Vähem oluline ei ole nende andekate inimeste potentsiaal uute ideede genereerimisel, mis võiks aidata meid välja surnud ringist, kus edumeelsem osa elanikkonnast mõtleb emigreerumisele, kui samal ajal ei jätku edukatele teadmistepõhistele ettevõtetele töötajaid.
Möödunud kevadel küsis infoärimees Allan Martinson Ülemiste City projektist kuuldes, et kust need inimesed tulevad, kes teie linnakus tööle hakkavad?
Ta mõtles muidugi peamiselt info- ja telekommunikatsioonitehnoloogiat. Kuid tema sõnumis oli selge üldistus Eesti olukorrale, kus värskelt kooli lõpetanud ja vähegi helgema peaga inimestel ei ole tööleidmisega probleemi, sest nõudlus ületab pakkumise.
Üks näide on Ülemiste Citys asuv Baltimaade suuremaid IT-ettevõtteid Webmedia, mis astub samme ettevõtete ostmiseks ja loomiseks Serbias, Rumeenias, Ukrainas just seepärast, et seal on tööjõud, mida Eestis napib.
Tean hästi, et migratsiooni on eestlastele, nagu paljudele teistelegi (väike)rahvastele tundlik teema, kuid julgen küsida mitut «ebameeldivat» kõrgharidusega ja eesti keelt valdavat välismaalast keegi tunneb? Mina ei tunne ühtegi.
Tavaliselt ongi need inimesed oma rahvuse edumeelsem osa. Me ei peaks neid kartma, vaid pigem nende pakutava meie riigi arengu heaks vastu võtma, sest kui meie seda ei tee, teevad seda teised.